„Aga kui ema sureb,“ arvas perenaine.
„Ei ta sure,“ uskus poiss.
„Juss on mamma-pojuke, nannipunnike,“ kiitis Mari.
„Ää naera ühti, olen mees nagu teisedki,“ ütles Juss tõsiselt.
Peremees ja perenaine ei pannud sulase ja tüdruku vada peale suurt rõhku, sest neil oli peaasi, et käed käisid. Juss kippus ennast mõnikord otse katkestama, sest ta tahtis tüdrukule näidata, mis mees tema õige on. Aga tüdrukule ta käsi külge ei pistnud, see ei lubanud. Lõõpis ja lobas muidu poisiga ja õrritas teda.
Jõe ääres heinamaal pidi see õrritamine väga kurvalt lõppema. Seal tuli ujumisest jutt ja Juss hakkas oma ujumisoskusega kiitlema.
„Üle jõe sa ikkagi ei julge ujuda,“ ütles talle Mari.
„Julgen,“ vastas poiss.
„Siit kõige laiemast kohast üle haua?“ näitas tüdruk jõe poole.
„Siit üle haua,“ kinnitas Juss.
„Ei usu, mitte ei usu,“ vaidles tüdruk vastu.
„Kui tahad, näitan sulle keskhommikul,“ ütles Juss.
„Ää parem näita, teed enda minu ja teiste naeruks,“ arvas tüdruk.
„Ega seda ole,“ kinnitas poiss. „Ujun üle mis laksub,“ suurustas ta.
„Aga kudas sa tagasi saad?“ naeris Mari.
„Kui tahad, ujun tagasi ka,“ ütles Juss.
„Kui mina tahan,“ võttis tüdruk sõnast kinni. „Aga sina ise ei taha? Kardad? Jänes püksis?“
„Küll näed, et ei ole,“ kaitses end Juss.
Ja niipea kui keskhommik kätte jõudis, läks Juss jõkke oma kangust näitama, kuna aga Mari natukese maa taha jäi pealt vaatama. Asi huvitas ka peremeest, sest jõgi oli siit paigast lai ja kalda ääres keerles vesi õige tugevasti, vulistades hooti põhjast külma vett üles.
Üle jõe ujus Juss kerge vaevaga, aga ometi kostis häälest hingeldamine, kui ta teiselt poolt kaldalt tüdrukule hüüdis:
„Noh, kas nüüd usud, et üle ujun?“
„Aga tagasi?“ küsis tüdruk vastu.
„Varsti, oota natuke!“ hüüdis Juss.
86
