Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/84

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ja edasi vihisevad vikatid. Peremehe suu on aina naerul: ta on endale tüdruku saanud, kes Jussilegi jalad alla teeb. Suugi on Maril parajal paigal.

Nagu mineval aastal, samuti käib perenaine ka tänavu kodumail perel abiks. Selleks tegi peremees kena hälligi, mida kerge paigast paika viia. Võttis pika ridva – otsis pihlakat, aga leidis toominga –, painutas sellest suure pikerguse võru, millele perenaine õmbles külge tüki särgialuse-riiet – parajalt lõdvalt, et langeks kotina lonti ja peaks lapse sees, kui see liigutama hakkab.

Alguses pandi see kiigu mõne painduva puu latva või suurema kase oksa tuule kiigutada, sest perenaisel endal polnud ju selleks aega. Pärast otsis peremees sündsa ridva ja see pisteti põõsasse puude vahele. Ritv oli selle poolest va kallis asi, et tema otsa võis ka põllul hälli riputada.

Kui laps muidu ei tahtnud seista, anti talle märg lapp kätte lutsida, ja et ta pisutki jumalavilja saaks, seoti nartsu sisse piimas leotatud leivasisu. Seda märga lappi imedes lamas laps ridva otsas kiigus ja vehkles oma väikeste käekestega, nagu teeks ta endale juba varakult ilmas ruumi.

Nõnda võis perenaine perele igal pool abiks olla ja selle olukorraga harjusid kõik: perenaine ise, peremees ja Jusski. Ainult Mari oli nähtavasti teisel arvamusel, sest ta ütles mõnikord Krõõdale:

„Perenaine, las nüüd olla, sul muidugi kahe koorm kanda, mina jooksen seekord sinu eest.“

Seega sai Krõõt loomade talitusel nii mõnigi kord hinge tagasi tõmmata. Mai polnud kunagi perenaist arvesse võtnud, aga Mari võttis. Ta oli ikka nii nobe ja kärmas, nagu ei teeks töö ja talitus talle üldse suuremat vaeva. Ise ei pannud ta seda mikski, sest kui tema kärmus jutuks tuli, ütles ta ikka:

„Mis nüüd mina, perenaine oleks pidanud mu ema nägema.“

Aga seda ei saanud Vargamäe noor perenaine kunagi näha, sest tema puhkas juba mulla all: Mari oli vaenelaps, isa tal ei olnudki.

Mari emast ja tema surmast oli Vargamäel mitu

84