„Jah, hele jaal on sinu eidel küll, aina kuula kohe,“ kiitis nüüd ka Pearu.
Aga see ärritas Andrest millegipärast veel enam.
„Mis tead sina ka minu eide häälest? Mis on sinul temaga tegemist?“ kärgatas ta naabrile.
See kohkus: kõrtsikoht, kes teab, mis võib sündida, kui Andres niisuguse häälega kärgatab.
„Ei noh, ega mina midagi, niisama muidu,“ lausus ta tagasi tõmbudes.
Aga Andres jäi peale seda üsna tõsiseks ja sõnakehvaks. Pearu lõhutud aia asemele uue tegemisest ei võinud enam juttugi olla. Kui loomad enne sõnnikuvedu kesale lasti vaheajal kasvanud rohtu sööma, istus karjane rukki ääres aiaaugul. Muud polnud tal midagi teha, kui aga teisepere rukki ääres istuda. Oleks tahtnud rukkipilligi teha, aga ei tohtinud, peremees oli selle kõvasti ära keelanud.
XI
Tänavu oli juba mõnest asjast tunda, et elati teist aastat talus. Sõnnikut sai tõepoolest kaheksa hobusega terve päev käristada, vaevalt saadi temale vastu, sest kesa oli kaugemal kui mineval aastal.
Muidugi, iseenesest see muutus ei sündinud, vaid aina tööst ja tegemisest. Loomadele alla pandi mitte ainult iga võimalik põhukõrs, vaid lepiku alt veeti hulk puru juurde. Kevadel, kui soo alles kandis, mättad aga juba paljad ja sulad olid, käidi sealt sammalt kiskumas. Heinamaalt veeti koju lauta mineval suvel raiutud ja virna aetud mättad. Osa neist oli külmunud, aga karjaaias päikese paistel ja kevadise tuule käes sulasid ja kuivasid nad ning siis kõlbasid ka nemad loomadele aluspõhuks.
„Ei põld meid toida, kui meie tema nälga jätame,“ arvas peremees.
Leivaga loodeti kuidagi uudsesse välja ajada. Oli küll napp, aga polnud parata. Juba varakult hakkas perenaine leiva sõtkumisel jahude jätkuks kartuleid tarvitama. Oo, polnud veel häda, kui neidki oli! Vanemailt oli halvematest aegadest kuuldud.
