perele suviline ja päevilised, seda oli Eesperele peremehe ja perenaise väsimatus.
Ühest sai Andres selgesti aru: tema oli leidlikum kui üleaedne. Pearu pidi kõige juures pikka aru pidama. Nõnda siis sündis ikka, et heinamaalaastamises, kivikorjamises ja -kaalumises, kraavikaevamises ja isegi aiategemises sörkis naaber Andrese sabas. Sellepärast oli Andresel kõrtsileti juures hea hoobelda, öeldes:
„Mis mees sa ka oled, sa ei oska ju ise kivilegi tuld otsa teha ega hooba alla pista, teed ainult siis, kui mina ees teen.“
„Kel on suurem kivivare põllu ääres, minul või sinul?“ küsis Pearu vastu.
„Aga kes viis esimese vankritäie?“
„Mul veeti juba siis, kui sinust põlnd Vargamäel veel haisugi.“
„Kivihaisu sa võisidki enne mind vedada, mitte kiva, sest neid põlnd kuskil näha.“
„Mul oli enne sind suur tükk kiviaedagi.“
„See kiviaed oli muidugi ka enne sind Vargamäel.“
Nõnda ärplesid naabrid, Pearul kortel, Andresel pool ees.
„Vänged mehed need Vargamäe omad,“ arvasid kõrtsilised, pooldades kord ühte, kord teist, mis olenes sagedasti sellest, kumma viinaklaas suule lähemal oli. Aga nalja sai Vargamäe meestega siiski, kui pidi neid kuulama hoopis kuiva suuga või kui pidi seda kastma oma raha eest.
Ühes asjas jõudis Pearu Andresest ometi ette: ta asutas viljapuuaia, kuna üleaedne seda alles siis mõtles teha, kui uued kambrid valmis on. Isegi mõisa aedniku tõi Pearu endale koju ja selle juhatusel sündis puude istutamine. See oli suur trump Tagapere peremehe pihus ja seda ei saanud temalt keegi võtta. Eespere võib nüüd endale ka rohuaia asutada, tehku seda jumala nimel, Pearusse see ei puutu, sest tema tegi seda enne.
Aga kui Pearu sellega kiitles, ütles talle Andres:
„Sina tegid enne, aga mina mõtlesin enne. Sina tegid seda minu mõtte järele.“
„Kui sa tõtt tahad kuulda, siis kuula: mina tegin seda Hundipalu Tiidu mõtte järele, sinu mõttest ei tea ma
