„Perenaisest on kahju. Kust ma veel niisuguse kuldse leian.“
„Küllap Mai leiab kuldsema ja rikkama, mis mina nüüd,“ vastas Krõõt.
„Ehk rikkama, aga kas kuldsema,“ lausus tüdruk selle peale.
Nõnda lõppeski perenaise ja tüdruku jutt pärast aastast kooselamist, koostöötamist.
Aga peremehega tegi perenaine veel kord juttu, nagu tahaks ta end vabandada tüdruku mineku pärast. Ta ütles:
„Küllap see va Kaarel tal ikka südame peal kipitas, muidu ehk oleks jäänd. Ei tea, kas poiss pettis teise õige ää või.“
„Ega raibet tea,“ vastas peremees.
Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänava-aeda tegema. Tänavu oli juba, millest teha, talvel olid peremees ja sulane selle eest hoolitsenud. Teritatud teibaid seisis virn õues, samuti ka tahutud latte ja roikaid.
Põlluservad olid enamasti aedadest lagedad või need olid risakil maas. Oma või võõra ulaloom pääses vilja, sead kartulisse. Nõnda ei võinud see jääda. Andres mõtles isegi üksikutele väljadele aiad ümber teha, et võimalik oleks neid kesa ajal sigade ja lammaste koplina tarvitada. Muidugi ei jõutud seda ühe aastaga teostada, aga küllap jumal annab päevi ka tuleval ja ületulevalgi aastal.
Eespere aiategu hakkas ka Tagapere Pearu silma kinni. Isegi talvine teivaste ja lattide vedu polnud teda ükskõikseks jätnud. Kohe oli ta mõelnud, et mida võib naaber, seda võib tema ammugi. Ja nõnda oli ta aiapuid rohkem koju vedanud kui Andres. Temal oli see hõlpsam, sest tema krundil kasvas palju rohkem metsa kui Eesperel.
Üldse hakkas kõigile silma torkama, et Vargamäe naabrid kipuvad võistlema. Juba mineval suvel oli seda märgatud põllu- ja heinatööga. Pearu tahtis maksku mis maksab naabrist ees olla. Kui ei saanud muidu, siis palkas päevilisi, ehk küll pidas sulase kõrval niikuinii juba suvilist. Aga Eespere ei vandunud alla. Mis olid Taga-
74
