Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/66

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kedagi,“ oli nüüd ka Krõõt nõus, kui peremees talle „uusi asju, uusi kulusid“ meelde tuletas.

„Palju sul võid on?“ küsis Andres.

„Küllap ajan talveks kolme leesika ümber kokku, ega rohkem küll, ise tahame ju ka ikka mõnikord saada,“ vastas Krõõt.

„Asi seegi,“ rõõmustas mees. „Katsu aga hoida.“

„Olen ju küll hoind,“ seletas perenaine, „ja minu pärast võiks ta kõik pütti minna, mina ei raatsiks teda noaotsagagi leiva peale panna, aga pere peab ju ikka vahel saama.“

„Omale piaks sa ikka ka pisut võtma, muidu pärast väsid ära, ei jäksa änam, mis me siis tegema hakkame,“ arvas peremees.

„Küllap jäksan,“ julgustas perenaine.

Ja jaksaski. Näost langes küll ära, kõik panid seda tähele, aga vastu pidas.

Tõttas kodus aida ja lauda vahet ja näpistas aega pere aitamiseks heinamaal ja põllul: noppis odrapäid, küürutas kartulivaol. Oli küll raske, oli palju raskem kui kunagi enne, aga sai läbi, kannatas välja, sest ta oli Vargamäel perenaiseks. Talu oli võlgu ostetud, sisse oli makstud ainult nii-öelda käsiraha, kõik muu pidi alles tasa teenima. Ja kui ei teeninud ise, siis jäi koorem laste kanda. Aga peremees ja perenaine ei tahtnud, et nende ostetud koha teeniksid tasa lapsed. Sellepärast oligi perenaine nii väsimatu kodus ja ka välistööl. Lastel peab parem põli olema. Neil ei tarvitse enam mõisasaksa orjata, aitab sellestki, et nemad ise veel.

Esimese lume saabumisel – tänavu tuli ta varakult – olid kõik välistööd korras, ainult paar viljaauna seisis veel väljal. Aga needki tuuakse lähemail päevil ära, niipea kui tuul hakkab reiaaluse väravaist sisse käima, et vanad üssehunnikud[1] võib läbi tuulata.

Viljasalved ja kotid ei täitunud aidas küll peremehe tahtmise kohaselt, ometi korjus sinna rohkem, kui ta oli julgenud loota.

„Põle viga,“ lausus peremees perenaisele, „esimeseks aastaks käib küll.“

  1. Pekstud puhastamata vilja hunnikud. – Toim.

66