eest muretses peremees, muretses ka tagavarade eest, et oleks võtta, kui miski murdub.
Rehapulkadeks oli Eedi soost sajakoorseid korjanud, aga neist ei jätkunud kõigile, pidi pihlakasi lisaks tegema. Rehavarred oli peremees vanast kodust kaasa toonud, sest ta oli kartnud, et siin soomail ehk puuduvad kohased kuused. Ta oli nad raiunud kõige paremal mähiajal, nii et oleksid käele pehmed kui siid ja samet.
Algust tehti heinatööga mõni päev enne jaani. Ilm polnud küll sugugi heinailm, aina uitsetas vihma, aga rohi oli täis kasvanud ja jaanipäevast pidi algama kuiv ning palav. Seda kuulutas kalender ja seda tõotasid ka talvemärgid, mida vanad inimesed olid meelde pannud. Nõnda siis: vihmaga niitma, muidu pole kuivaga loogu võtta.
Vikatite ja jõudude proovi tehti välja all. Nii ühtede kui ka teistega jäi peremees rahule. Kõige halvem lugu oli ehk perenaise endaga, sest temal kadus viimasel ajal söögiisu, süda kippus toidu peale aina läikima.
„Noorikuga põle änam õige lugu,“ lausus saunatädi saladuslikult, kui ta hädast kuulis.
„Ega hullu tea,“ naeratas perenaine häbelikult vastu.
„Plika vist,“ arvas saunatädi. „Plikad, raiped, ajavad ikka südame halvaks. Mul oli niisama, aeva käi aga põesa najal öökimas. Ja mitte toitu sees ei pea, tee mis tahes.“
„Kas sul siis ka neid on olnd?“ küsis perenaine imestades, sest esimest korda kuulis ta saunatädi lastest.
„Kaks oli, teine poeg, teine tütar,“ vastas saunatädi. „Läksid teised mõlemad surnuaiale. Seda ma jõlgungi seal iga pühapäev.“
„Änam põle olnd?“ küsis perenaine.
„Ei änam,“ vastas eit. „Aastate pärast oleks võind olla, aga ei tea, on see minus või vanamehes; ei ole, mitte änam ei ole. Ja ega tulegi, vanaks jääme.“
„Ükski oleks võinud olla,“ arvas perenaine.
„Jah, pesamunake,“ vastas eit. „Oleks ometi, kellele teeks ja korjaks. Aga nüüd elame nagu kaks kõdund kändu, ei ainustki võsu, oota aga, et saaks lastele järele… Ega perenaine teagi, kus on meie surnuaed.“
„Ega tahagi teada,“ ütles perenaine.
56
