Ei olnud enam mehi, kes oleksid kõrtsiletile raha välja pannud, sest kõik kaebasid rahapuudust. Ei olnud ka kedagi kuulda, kes katsuks Laulu-Lullule järele teha: laulda ilusaid meestelaule ning süüa peale klaasi ja aruheina, nagu mõni mäletseja, ja seda ainult kortli viina eest. Riieldagi ei osatud enam meeste moodi. Ei osatud enam õieti karvust kiskuda ega pöidlaid silma ajada, sest silmad olid meestel küll jäänud, aga õiged karvad olid kadunud. Rusikastki polnud enam suurt asja ja sellepärast peksti pudeliga, täie või tühjaga, täkiti pussiga, tümitati teiba või kaikaga.
Nõnda siis istusid taadikesed täna nagu mõnesugused varemed endises kõrtsis, millest ka nagu ainult varemed olid järele jäänud – paljas mälestus endisest ajast.
Kaua pidid mehed seda va õllelaket rüüpama, enne kui kurk õieti kuivama hakkas ja keelepaelad nõrkuma lõid. Pearugi pidi enne tükk aega hoogu võtma, kui sinnamaale jõudis, et söandas üleaedsega juttu teha. Viinaklaasist oli ta omal ajal palju rutemini julgust rüübanud.
„Suatsid oma meremõrtsuka minema,“ ütles Pearu viimaks Andresele.
Aga see ei võtnud öeldud sõnu kuuldavakski. Sellepärast nihkus Pearu naabrile lähemale ja ütles valjemini:
„Va üleaedne õige kurdiks jäänd või, et ei vasta?“
„Kas mul siis põle õigus vaikida või?“ küsis Andres vastu.
„Sina ikka kohe oma õigusega,“ ütles Pearu. „Kaugele sa oma õigusega oled suand?“
„Oled siis sina oma kõverusega kaugemale jõund?“
„No ikka kaugemale. Minul esimene poeg kroonust päästetud, aga sinul pandi paigale ja teise saatsid hobusevargaks õppima.“
„Kes on läind hobusevargaks õppima?“ küsis Andres.
„Aga mis see Indrek sinna linna siis otsis?“ küsis Pearu vastu.
„Indrek läks linna, et Vargamäele kord tõde ja õigust õpetada,“ ütles Andres tõsiselt.
„Vargamäel võib ilma selleta paremini elada,“ arvas
