„Nõnda on parem,“ seletas ta. „Muidu viskle öösel asemel, nii et luud-kondid hommikul valutavad, ei ole und.“
„Jah, ega tööst paremat rohtu ole, kui head und tahad,“ arvas ka vana Andres.
Laupäeva-õhtuti ja pühapäeviti kolas noor Andres ajatapmiseks Luistel, Urvakülas ning üksikuis tuttavais taludes. Pidudel, kui hoogu sattus, tantsis ta rohkem kui kunagi varem, aga ennem poistega kui tüdrukutega. Urvakülas oli paar teist nekrutit, nendega vihtus ta polkat ja labajalga või kiiret kaloppi, sest see andis kõige paremat nahasooja.
Tüdrukud arvasid, et Vargamäe Andres on liisuvõtmisest saadik uhkemaks läinud, sest miks muidu hoidub ta nendega tantsimast ja laaberdab teiste poistega. Ometi polnud Andresele põrmugi uhkust juurde tulnud, ennemini oli ta suure hulga oma endisestki uhkusest kaotanud. Aga seda teadis õieti ainult Kassiaru Maali, kes omandatud teadmised ainult iseendale pidas. Tema ütles kord Andresele:
„Suvel lubasite minu mehe maha lüüa, kui kroonust välja tulete, ning siis Siberisse minna. Kui tahate, ma teen nõnda, et teil põle vaja minu pärast Siberisse minna.“
„Ega ma ei löö ju teie meest maha,“ vastas Andres Maalile. „Suvel lõõpisin ja suurustasin muidu niisama.“
Sellest vastusest nägi Maali, kui väga palju Vargamäe Andres oma endisest uhkusest oli kaotanud. Siitnurga rikkamal ja peenemal peretütrel oli sellest väga kahju, ja kui ta õhtul pimedas üksinda – meelega läks ta täna õhtul pimedas üksinda – koju läks, võis ta segamatult peaaegu suure häälega nutta, sest nägemas teda polnud keegi. Kui aga mõni pimedas tema nuttu oleks kuulnud, siis poleks ta ometi kunagi aimanud, et nõnda võiks nutta Kassiaru Maali Vargamäe Andrese kadunud uhkuse pärast. Ükski ei teadnud, et Maali nii väga tahtis oma mehe mahalöömist Andrese poolt, kui ta kroonuteenistusest välja tuleb.
Aga kui Maali sügisepimeduses küllalt oli nutnud, tegi ta endamisi kaljukindla otsuse: seada asjad tingimata nõnda, et Vargamäe Andres kroonust tulles tema
522
