Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/517

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

millalgi saate, siis makske ära, kui ei, las olla. Tahate? Võtke vastu ja sõitke linna, minge siit ära, nii et kui põle siin änam mind, siis põle ka teid. Olete nõus? Eks! Jah! Andke oma käsi.“

Indrek andis oma käe, mida Maie kõvasti pigistas. Aga see käesurumine ajas Maiele nähtavasti uuesti kosjaviina pähe ja puudus vähe, et ta jällegi oleks tormanud Indrekut suudlema.

Nõnda oli Indrekul lugu selle rahalaenamisega, millest ta ei rääkinud emalegi. Ta ei võinud sellest rääkida, sest muidu kippusid tal silmad ikka tuld lööma, mille valgusel helendas mingisugune tuntud venekeelne sõna.

Maie täitis, mis ta Indrekule oli lubanud. Ta oleks ehk veel rohkemgi teinud, kui Indrek oleks nõudnud. Aga Indrek ei nõudnud midagi, ta pidas paljuks pakutavatki summat. Maie tungival pealekäimisel võttis ta selle viimaks vastu, aga raske oli otsustada, kumb sellest suuremat rõõmu tundis, kas andja või vastuvõtja.


Imelik meeleolu valitses Vargamäel Indreku lahkumisel. Selles oli nagu rõõmu, aga oli ka seletamatut kurbust. Vana Andres liikus sõnakehvana, ema nähti siin-seal silmi pühkivat. Miks? Sellest ei saanud ükski aru, Mari isegi õieti mitte. Tema ise oli Indreku linnaminekut tahtnud ja oli Andresele ühes Hundipalu Tiiduga korranud, et las ta läheb, kui ta tahab, ega ta enam mõni tita ole, et ta minna ei või. Aga nüüd liikus ta ometi nukra näoga Vargamäe eluhoonetes oma laste silmade all.

Muidugi, imeks ei pannud seda Vargamäel keegi, sest ununenud olid need ajad, kus Vargamäe praegune perenaine veel naerdes ja lauldes aida ja lauda vahet käis ning vokiratast tallas. Noorematel lastel oli oma emast niisugune mälestus, et kui nad selle järgi ema üle üldse oleksid pidanud otsustama, siis oleksid nad aru pidamata öelnud: emad ei rõõmutse ega naera kunagi; emad on nagu viletsad veoloomad, kes vaevalt suudavad oma koormale vastu saada – ägades ja ohkides, mis ei köida

517