ju veel kroonu läindki, mis ma siis sest väljatulekust oskan öelda. Seni on ehk kümme tuult jala all.“
Vana Andres oli sellega näilikult nõus, aga endal puges mingisugune valus eelaimdus ja noomiv etteheide südamesse, miks poeg talle nõnda vastab, nagu poleks tal oma isatalust sooja ega külma, nagu ei paneks ta Vargamäed mikski. Temal, vanal Andresel, oli ja on oma sünnikohaga teistsugune vahekord. Veel täna paneks ta oma hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla, kui oleks võimalik uuesti isatallu elama asuda, nõnda tundub vanale Andresele. Aga tema poja soontes voolaks nagu oma sünnikoha suhtes mingisugune võõras veri.
Mitmel-setmel korral pöördus Vargamäe Andres suve jooksul sama kõneaine juurde tagasi, nagu loodaks ta, et poeg ehk kogematagi laseks välja paista oma seotust ja armastust kodukoha suhtes. Ta tahaks kas või kõige tühisemat põhjust, paljast ettekäänetki eelduseks, et tema esimene poeg tuleb kroonust vabanedes Vargamäele tagasi: künnab sama põldu, niidab sama heinamaad ja kõnnib mail, mida tema on kraavitanud, laastanud, harinud. Aga poeg jääb isa katsetele tummaks, nagu ei seoks teda Vargamäega tõepoolest mitte mingisugused tõsised elamused.
✻
Vargamäe Andresel pole küsimus ainult vanemas pojas, vaid ka Indrek erutab tema meeli. Juba rukkilõikuse ajal sai ta teada, et see mõtleb sügisel kirjutaja juurest ära minna – linna edasi õppima. Kirjutaja püüdvat küll poissi kinni hoida, aga ei midagi, see kibeleb ikkagi minema.
Muidugi selles kõiges pole midagi iseäralikku, sest Indrek on niikuinii Vargamäele kadunud. Ometi tahaks Andres millegipärast, et poeg kirjutaja juurde edasi jääks, kas või senikski, kui vanem vend kroonust välja tuleb.
Mari kaldub sinnapoole, et Indrek peaks linna minema, kui ta aga minna saab, sest temal on linnast hoopis teistsugune ettekujutus kui isal. Tema on ainult üks kord suuremas linnas käinud, ja kui ta tema peale
