Pearu seisis hulk aega kraavikaldal, esiteks silmadega, pärast seljaga voolava vee poole. Ta vaatas oma uut kraavi, mis tüki maa pealt Vargamäe poolt piirikraavist algas ja otsaga vastu Jõessaart jooksis, kaldavall tükati saviga juba veekindlaks tehtud. Uue kraavi ja piirikraavi vahel seisis nõndanimetatud loodheinamaa, mida Pearu ise oma käega oli laastanud ja silunud. Üksikud laasitud kased seisid nagu õunapuud keset rohuaeda.
Suur kahju hakkas Pearul oma tühisest tööst ja vaevast. Sest mis mõte on sel kõigel, kui ei saa üleaedse karjamaale vett paisutada, nii et see ujuks ja et loomade jalad solistaksid. Tal oli tundmus, nagu peaks ta oma südames etteheitega pöörduma jumala poole, miks annab ta oma sulase kätetööle nii vähese õnnistuse. Miks annab ta Andresele niisukese poja, nagu on noor Andres, keda kardab ja austab kogu kõrvenurk tema suure rammu pärast, ja miks ei ole temal, Pearul, ühtegi nii tugevat poega ega ka nii ilusat tütart, kes suudaks hakata selle noore meremõrtsuka kaela, nagu Pearu noort Andrest ikka nimetas? Miks peab Pearu isegi noort Andrest kartma, nagu oleks sellel Oru krundi kohta midagi ütlemist?
Aga ei, Pearu ei karda. Pearu pole isa kartnud ega karda ka poega, seda vannub ta oma uuel loodheinamaal. Ta teeb Jõessaare tammi tingimata üles ja paisutab vett, niipalju kui süda kutsub. Nõnda otsustas Pearu ja hakkas rahustatud südamega koju minema.
Ometi sündis nõnda, et kogu suve jooksul ei tekkinud Jõessaares piirikraavile enam tammi ette. See oli Vargamäe viiside ja kommete seisukohalt vaadates nii imelik, et vana Andres muidu ei saanud, kui pidi pojale ütlema:
„Vanaks jääb teine juba, veel kümmekond aastat tagasi oli ta hoopis teine mees.“
„Kümmekond aastat tagasi olid ka Mäel teised mehed,“ vastas poeg iseteadvalt.
„Sa siis ikka arvad, et ta sind kardab?“ küsis vana Andres.
„Ega tea ka,“ muigas poeg.
„Siis sa pidid teda ikka ähvardama,“ arvas isa, kes
