sugune lõbu kui öösine vähipüüdmine ei hakanud tema vaga elukutsega hästi kokku. Aga nüüd, kus kirjutajal uued kahvad olid, ei andnud ta köstrile enne rahu, kui ka tema pidi Vargamäe jõele vaatama tulema, kuidas kirjutaja õige oma uute kahvadega hakkab vähki välja tirima. Nimelt just tirima, sest kahv oli pika nööri otsas ja visati sügavasse vette, kust ta nööripidi välja kisti.
Püüdmisel selgus, et uued kahvad olid kirjutajal samuti ära tehtud kui vanadki: vähki ei saanud nendega. Aga muidu olid nad väga kenad. Seda kinnitasid Vargamäel kõik, kes neid nägid, kinnitasid isegi need, kes neid kunagi polnud näinud, vaid ainult teisest-kolmandast suust neist olid kuulnud – nii ütlemata kenad olid need kirjutaja uued kahvad.
Aga nendega oli üks imelik asi: viskad nad nööri otsas keset lagedat ja sügavat vett, aga mine välja tõmbama – kinni, ei tule, nagu oleks nii ropult vähki peal. Ja kui kirjutaja südametäiega tõmbas, katkes nöör ja kahv jäi jõe põhja. Nõnda sündis kolmel korral. See ajas kirjutaja hinge täis ja ta ütles:
„Seda ma ei kingi.“
Ükski ei saanud õieti aru, mis ta sellega mõtles, köstergi ei taibanud saladuslikkude sõnade tõsist mõtet, aga kui kirjutaja end tule ääres hakkas riidest lahti võtma, siis mõistsid kõik korraga, mis ta mõtles: ta tahtis kahvadele jõe põhja järele minna.
„Ega te ometi aru pole kaotanud, härra Luts,“ ütles talle köster. „Südaööl jõe põhja.“
„Mis mul jõe põhjas päevast on,“ vastas kirjutaja.
„Kirjutajahärra, minge hommiku valges,“ andis ka Andres nõu.
„Aga millega ma siis öö otsa püüan,“ vastas kirjutaja ning kooris enda tule ääres paljaks.
„Võtke minu kahvad,“ pakkus Indrek.
„Millega siis teie püüate,“ vastas kirjutaja abilisele. „Minu isa on vana meremees ja mina peaksin oma kahvad siia tiresse jätma.“
„Palju siin vett on?“ küsis köster.
„Sülda kolm ehk kahva kohalt,“ arvas Andres.
„Kas kuulete,“ ütles köster, „kolm sülda vett. Ärge minge end südaööl uputama.“
494
