Andresel esimene kord elus, kus ta lausa päeva ajal nägi, kui hirmus vähe hakkab pühakiri noore ja tugeva mehe peale, nagu polekski teine pühakiri, vaid muidu niisama ainult aga kiri. Võta poiss käsile uue või vana seaduse põhjal, ikka on tal nägu, nagu lõõbiks isa temaga muidu niisama.
Vargamäel oli viisiks arvata ja uskuda, et kui kellegi peale enam inimese ega jumala sõna ei hakka, siis hakkab ometi tema peale vemmal, nagu oleksid selles koos need õiged käsud ja prohvetid. Aga kes pidi noorele Andresele neid käske ja prohveteid õpetama? Mõni aasta tagasi oli isa temaga jõuluks mustlast võidelnud ja võitnud, aga kui nad nüüd sedasama teeksid, kas või kallil jõululaupäeva õhtul, siis oleksid tulemused kindlasti otse vastupidised. Vana Andres oli viimaste aastate vaevade ja murede käes ruttu kokku vajunud, noor Andres aga aina sirgunud, sest muresid temal ei olnud ja vaevad mõjusid temasse nähtavasti nagu väetis. Nõnda siis võis ta oma isakodus kas või hukka minna, aga ei olnud ühtki hinge, kes oleks õpetanud temale Vargamäe õigeid käske ja prohveteid, sest isa kui nõrgem pidas õiguse- ja korravastaseks katsetki teha poja löömiseks, kuigi ehk see poleks vastu löönud.
✻
Nagu Andres meeste seas, samuti hakkas Ants kuulsaks saama karjapoiste keskel. Tema polnud küll kasvult suur ega rammult tugev, aga ta oli rässaka kehaga, hakkaja loomuga, leidliku vaimuga ja alla ei vandunud ta kellelegi. Rässaka keha ja rõõmsa meele oli ta nähtavasti saanud emalt, kanguse isalt. Isegi kõige halvemad silmapilgud ei pannud teda kuigi kauaks norutama.
Kord oli ta enne sõnnikuvedu loomadega kesal, kus ta sooja päikese kätte magama jäi. Mitte et ta seda just oleks tahtnud või seda meelega teinud, vaid ta heitis muidu niisama naljapärast keset ohakaid ja karikakraid pikali, et pärani silmi vahtida pilvi kevadises taevas ja kuulata kaskede kohinat välja ääres. Seal ep see tema peale tuligi. Tuli suure kavalusega, sest muidu poleks ta Antsust kunagi võitu saanud.
488
