„Armsad lapsed, see on patt Issanda ees, et ma Eedi leerist lahti lasen, kui ta ei mõista püha issameie palvetki. Aga et te nii väga teda armastate ja tema eest palute, siis võtan ma selle patu Issanda ees oma hinge peale.“
Ja nõnda said kõik leerilapsed, eriti aga Mätliku Eedi ise, oma vana õpetaja patu pärast üpris väga rõõmsaks ja Eedi ning Andres läksid esimese paarina pühapäeval kõrvu altari ette, et esimest korda Issanda õnnistust vastu võtta.
Pärast leeri tüsenes Vargamäe noor Andres endise hooga ja kroonuteenistuse eel polnud enam kuskil ümberkaudu meest, kes talle vägipulgaga oleks tuule alla teinud. Suvel laupäeva- ja pühapäeva-õhtuti käis ta Luiste küla vahel härjana möirgamas või täkuna hirnumas ja ep olnud külas ainustki poissi, kes oleks julgenud läheda maa pealt talle niisamuti vastata. Kogu suvi polnud rammu katsuda enam kellegagi, sest juba kevadel varakult, kui tuli kuhugi uus sulane, olid selle hambad vastu taevast pööratud või oli talle vägipulgaga tuul alla tehtud. Rammu sai näidata ainult heinakaare laiusega, seljatäie suurusega, heinahangumisega või sõnnikutõstmisega. Viimaste tööde ajal pidi vana Andres nii sagedasti noorele manitsevalt ütlema:
„Ää sa aga jälle lõõpima hakka, tõstad hargivarre katki, raiskad kallist tööaega.“
Aga noor Andres armastas oma rammuga lõõpida ja sellepärast murdusid tema käes sagedasti reha-, hargi- ja hanguvarred. Nad murdusid ilma lõõpimata, kui töö oli kiire ja kui noor Andres surus tööle täie jõuga peale. Isal oli aina rõõm ja lust näha, kuidas esimese poja käes töö lendas.
„Vaat nii peab mees tegema, see on mehetöö,“ ütles ta vahel. „Aga kudas tegid mul sulased? Liikusid, nagu ujuks täi. Seljatäis kui kirbukoorem, aga seavad ja seavad teist vitsale, nii et hallitad oodates. Andres võtab rehaga üksi rohkem selga kui nemad vitsaväädiga teiste abil. Niisuke on mehe ja mehe vahe.“
Andres oli millalgi Luistel Otsa talus pühapäeva õhtupoolikut kulutamas ja peremees hakkas seal noort hobust rautama, kes jalga hoidis. Niipea kui vasaraga
484
