ajal ainult üks poiss, kel maksis püksivärvlist või rinnust kinni võtta, teised olid kõik ühe käega tuuseldada. Samuti oli lugu vägikaika ja sõrmkooguga. Peale ühe olid kõik Andrese kõrval könnid, nagu ta neid harilikult nimetas.
Aga see nimetus ei meeldinud Tõrvakülast Mätliku Eedile, kes tänavu oli juba kolmat aastat leeris. Esimesel aastal oli õpetaja ta kinni jätnud peatükkide pärast. Järgmisel aastal kinkis ta temale need ja nõudis ainult issameiet, aga et Eedi ka seda ei jõudnud pähe õppida, siis pidi ta kolmandaks aastaks jääma. Kas ta tänavugi oskas, seda ei teadnud keegi, aga nii palju oli kõigil teada, et Eedi oli mõisasepa juures poisiks – suurehaamri-meheks. Kui Vargamäe Andres kord jälle könnidest kõneles, tõusis Eedi lavalt, puges kastide vahelt läbi keset põrandat Andrese ette, sest tema oli ainuke, kes tohtis ja julges seal kõndida, ning küsis väljakutsuvalt:
„Kes on könn?“
„Sina ja terve poiste kihelkond,“ vastas Andres.
„Ma tahan sulle näidata, kes könn on,“ ütles Mätliku Eedi ja viskas kuue seljast lavale.
„Käi nii kaua leeris, kui mu poolvend Ants tuleb, küll sa sellele ehk siis näitad,“ muigas Andres. „Minuga ära tule mängima, muidu löön sul tunamullused kapsad välja.“
Kogu ruumikas leerituba lagistas naerda.
„Näe, vaata, siin on su pealae-ase nagu Kolgatal,“ ütles Eedi ja lõi jalaga teatud paika, sest eelmisel tunnil oli õpetaja just Kolgata pealae-asemest rääkinud.
„Mis?!“ hüüdis Vargamäe Andres. „Sina näitad minule pealae-aset? Kolmekordne könn niisuke! Tee oma vana katekismuse-näru issameie kohalt lahti ja pane su enda näidatud paika põrandale, ma tahan katsuda, kas ma kõlksatan su oinakolu issameie sisse, nii et see sul viimaks ometi kord pähe hakkab, muidu jääd tänavu jälle kinni ja lähed vene usku.“
Jälle olid naerjad Andrese pool.
„Tule lagedale!“ hüüdis Eedi.
„Hea küll, kui sul issameie muidu pähe ei hakka,“
482
