Vaikides istusid nad kummargil teineteise ees, piibud hambus, ja kumbki neist mõtles oma mõtteid, kumbki veeretas oma muresid.
„Tead, Andres, mis mina vahel olen mõelnd,“ ütles Tiit viimaks. „Oru Pearul on ometi õigus, kui ta ütleb, et kool kasvatab hobusevargaid.“
Et Oru Pearul Tiidu silmis milleski võiks õigus olla, seda Andres varemalt polnud uskunud, ja sellepärast langesid viimased sõnad nagu puu talle pähe. Ta ei osanud midagi vastuseks öelda, vahtis ainult pärani silmi sõbrale otsa.
„Usu, Andres, Oru Pearul on rohkem õigus kui minul või sinul,“ kinnitas Tiit.
„Mis hullujutt see siis sul täna õige on?“ küsis Andres nüüd.
„Ei see ole hullu-, vaid päris mehejutt,“ vastas Tiit.
„Kuis siis nõnda?“ ütles Andres uskumatult.
„Aga miks siis mitte,“ vastas Tiit. „No ütle nüüd ise, kas minu Aadu oleks mulle niisukese kirja kirjutand, kui ma teda natuke rohkem põleks koolitand ja põleks last teda õppida pasunat puhuma? Eluilmas mitte! Kuhu ta muidu oleks pääsnd? Mitte kuhugi! Oleks ilusti Hundipalule tagasi tulnd, nagu tulevad kõigi teiste pojad oma isakodusse! Aga näe, minul ei tule, mitte ei tule.“
„Ega ta siis sellepärast veel hobusevaras ole, nagu Pearu ütleb,“ vaidles Andres vastu.
„Tema on hullem kui hobusevaras: tema varastab minult mu Hundipalu, kuhu ma olen pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina Hundipalust olen teind ja mis ma tast veel tahtsin teha.“
„Pearu hoidis oma Joosepit küll kooli eest, aga miks siis tema Vargamäelt plehku pistis?“ küsis Andres.
„Joosep pistis ju küll Vargamäelt plehku, aga ei läind ometi linna, vaid võttis omale teise koha ja see on niisama hea kui Vargamäe või Hundipalugi. See on ikkagi muld ja maa, mitte kivi ja linn. Ja seegi, et ta Vargamäelt ära läks, põle ehk Joosepi tegu, vaid süüdi on sinu tütar. Joosep ise oleks ehk jäänd.“
476
