teile annab,“ seletas kirjutaja Indrekule, kes oleks tahtnud peaaegu vastuseks küsida:
„Aga kas mina võin ise millalgi kirjutajaks saada?“
Ometi jättis poiss selle küsimata, sest temale tundus see ideaal nii kõrgena ja kättesaamatuna, et otse naeruväärne oleks sellest unistadagi.
Vargamäe Andresele ei meeldinud see plaan esiotsa sugugi, sest Indreku tööjõud oleks suvel nii marjaks ära kulunud. Kaua, kaua pidi ta tagakambris istuma ja piibutama, kui ta Indreku antud seletuste peale mõtles. Kõik kippus teisiti minema, kui Andres paljude aastate eest oli arvanud ja kavatsenud. Vargamäel pidid algama mingisugused suured ja heledad päevad, kui saavad kaelakandjaiks omad lapsed. Aga nüüd põgenesid need kõik üksteise järel Vargamäelt, järele jäid ainult vanast väetikesed ja noorest nõrgakesed.
Viimaks segas Mari Andrese mõtlikku piibutamist, sest ta ütles:
„Sa mõtled ikka seda Indreku asja?“
„Mis ma nüüd jüst seda Indreku asja,“ lausus Andres. „Mõtlen üldse seda Vargamäe asja.“
„Eks teda oleks kodus küll marjaks tarvis, aga…“
„Miks teda tarvis põleks, mis seda nüüd rääkida,“ ütles Andres vahele. „Anna sahakured teisele kätte või pane äkke ja rulli järele velkima.“
„Aga mis me tast siis sinna köstri juurde panimegi,“ rääkis Mari. „Oleks nagu teisedki oma kolm talvet vallakoolis ära käind ja las hakkab tööd murdma.“
„See’p see ongi,“ ütles Andres.
Uisapäisa seda küsimust ei otsustatud. Kulus aega kuni järgmise pühapäevani. Siis läks Andres Hundipalule mitte just Indreku asja pärast, vaid muidu niisama pisut juttu ajama, sest Tiit oli Andrese arvates siin nurgas ainuke mees, kellega tõsiselt maksis rääkida ja nõu pidada.
Kaua venis kohaomanikkudel jutt mööda Vargamäe, Hundipalu ning üldse mööda kõrvenurga soid ja rabu, mäenukke ja metsasalke, heinamaid ja karjamaid, põldu ja põlluääri, mööda toimetusi, vaevu ja muresid, enne kui Andres leidis paraja juhuse lausumiseks:
„Eks ta ole minulgi see asi hull: tütred läksid mehele,
474
