Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/467

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Metsa all oli juba videvik. Ülal puudes kohises tuul, all teerajal oli üsna vaikne. Ainult nende surnuaia lähedusse sattudes sööstsid sealtpoolt tuuleiilid, külmad nagu surnute hingus. Millil oli valge villane müts peas ja mingisugune pehme nahk kraeks. Kitsal teerajal ei saanud ta muidu, kui pidi Indrekule nii ligi hoiduma, et see kord tema pehme krae puutumist arvas tundvat.

„Võtke mul käe alt kinni, muidu lükkate mu lunde, sukad saavad märjaks,“ ütles Milli Indrekule, endal värin hääles. Aga värinat tundus selles käeski, mis areldi Milli käe alla pisteti.

Nõnda kõndisid nad vanuvas videvikus nagu õndsalikus unenäos. Kui Indrek seda hiljem katsus meelde tuletada, siis ei mäletanud ta midagi muud kui aga mingit seletamatut tundmust ja uimastavat lõhna, mida ta polnud nagu ei enne ega pärast enam kunagi haistnud. Selles oli nagu pisut raud- ja koirohtu. Indrek oleks selle lõhna pärast jumal teab mis teinud, aga ometi jäi kõik tegemata sel lihtsal põhjusel, et Indrek ei teadnud, mis peab tegema, kui tunned niisugust lõhna.

Koduteel jäid nad surnuaia nurga juures seisma ja siin küsis Milli:

„Kas te kardate surnuid?“

„Tänini põle kart,“ vastas Indrek.

„Aga mina olen kart, ainult täna ei karda,“ ütles Milli.

Indrek tahtis küsida, miks ta täna ei karda, aga ei julgenud, sest võib-olla oleks see küsimus niisama rumal, nagu oli endine vastus, mida ta nii häbenes. Nõnda seisid nad surnuaia nurga juures kahekesi vastastikku ega lausunud sõnagi, otsisid pimedas ainult teineteise silmi. Nad seisid nii ligistikku, et nende riided päris kõvasti kokku puutusid, seda teadis Indrek päris kindlasti. Ta teadis seda sellepärast, et tal tuli imelik mõte: mis oleks, kui keegi seoks nende jalad salaja kokku? Kui seoks mitte mõni Oru Pearu või Rava Kustas, vaid keegi muu, kas või mõni niisugune, keda pole võimalik näha ega kuulda. Ainult siis, kui nad katsuksid endid liigutada, tunneksid nad, et nende jalad on kokku köidetud – kõvasti-kõvasti, palju kõvemini kui Oru Karlal roovilati külge.

467