suda ja ütles temale: „Kas sa siis paremat ei saa, et pead selle sandi võtma?“
„Teised põle mind tänini taht,“ vastas Maret.
„Aga sul on ju ometi aega oodata, ega sa veel vana ole,“ ütles isa.
„Pea’s see vanaduski ei tule,“ arvas Maret norus päi.
„Ei mina küll sellega praegu nõus ole, et sa Sassile lähed. Mul on kohe valus sind temale lasta,“ ütles isa.
„Eks me või siis Sassiga oodata,“ lausus Maret üsna alandlikult ja vaikselt.
„Mis!?“ hüüdis isa nagu hirmul ja imestanult. „Sa tahad siis teda ootama jääda?“
„Tema on ju valmis mind ka ootama,“ vastas Maret. „Tema ootab ükskõik kui kaua. Veel mineval pühapäeval ütles ta mulle, et kui vaja, ootame, mina põle änam poisike, kes iga seeliku järele jookseb. Ja siis ütles ta mulle veel, et tema teist ei võta, kui mina temale ei lähe, tema tahab ainult mind. Sellepärast on tema kõigega nõus, mis mina teen, nõnda et kui sina, isa, praegu ei taha, et ma temale lähen, siis ootame Sassiga, ma ütlen talle. Ega ta ilma minu loata mulle kosja ei tule.“
„Päris oma ema, just nagu vana õnnis Krõõt,“ ütles Andres endamisi ja ta meel sai pisut nukraks. „Heidab alla, aga järele ei anna, tee mis tahes.“ Ja Andres hakkas möödunud päevi meelde tuletama, et neist leida õpetust olevikule ja näpunäiteid tulevikule.
„Isa, kas ma võin nüüd ära minna?“ küsis Maret. „Seakartulid jäid tuppa patta keema, lagunevad teised pärast ära.“
Andres ärkas mõtteist ja vaatas tütrele otsa. Ja et selle silmad nii väga kadunud Krõõda silmi meelde tuletasid, ütles ta:
„Sa siis kedagi teist ei taha?“
„Ei, isa,“ vastas tütar. „Mina lubasin enda Sassile.“
„Siis lase ta tulla, millal ta tahab või millal sina tahad, tagasi ei lükka ma teda mitte,“ ütles Andres nagu suure jõupingutusega, ja endal oli pärast hea meel oma sõnade pärast.
Hea meel oli ka Maretil. Ta ei vastanud isale küll midagi, aga ta näos ja silmis paistis nii vaikne ja õnnelik naeratus, nagu Andres seda Krõõda näos oli märga-
