oli algusest saadik märgata, et Indrekul pole nagu head tööhakkamistki.
Muidu elati Vargamäel üsna vaiksesti, ei kohtukäimist ega riidu. Kanged naabrid olid lössi löödud oma esimeste laste abielu pärast. Pealegi tabas Pearut sügisel raske hoop: Karla võeti kroonuteenistusse. Küll oli ka tänavu palju mehi, nii et Karla oleks võinud järele jääda, aga tal polnud õnne, võttis numbri ligi. Nõnda siis pidi Pearu endale võõra sulase palkama, sest järgmine poeg Juljus oli alles nõrk, et töömehe kohustusi täita. Sellest mõistis Mäe Andres, et jumal teeb mõnikord õigust ka Vargamäel. Pearu oli küll hoobelnud ja suurustanud, aga nüüd pidi ta ometi kord mõistma, et tema pole ilmas see kõige vägevam. Aga sellesama kõigeväelise kätt sai ka Andres varsti tunda. Sest talvel tuldi Maretile kosja ja tuldi jällegi nõnda, et see Andresele ei meeldinud. Sõideti küll paukuvate kellade ja kangete ning magusate viinadega ukse ette, aga ikkagi ei meeldinud see Andresele: kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest, kes tegi tellimise peale kummuteid ja kappe ning ka puusärke, kui see nõnda pidi olema. Pealegi oli kosilasel viga, et ta paremat jalga lonkas, mitte küll palju, aga ikkagi lonkas, sinna polnud midagi parata. Muidu peeti mehest lugu ja leidus nii palju peretütreidki, kes kinnitasid, et tisleri-Sass tantsib oma vigase jalaga paremini kui suurem hulk poisse oma tervete jalgadega.
Peaaegu oleks Mareti meheleminek samasuguseks muutunud nagu Liisigi oma, aga Mareti vaiksem ja pehmem loomus päästis seisukorra. Kui Maret Mari kaudu isale juba varakult asjast teada andis, ütles see kohe:
„Sass on ju sant, muidu põleks mehel viga.“
„Ega see lastesse hakka,“ vastas Mari, „eks lapsed tule ikka terve parema jalaga.“
„Ükskõik,“ ütles Andres, „aga sandile ma oma tütart küll ei taha panna. Kas siis meie tõesti vallas need kõige halvemad oleme, et me need viimased peame ära korjama?“
„Sass ei ole ju see viimane, tema on ju meistrimees,“ seletas Mari.
Aga Andres ei olnud nõus. Ta laskis kohe Mareti kut-
450
