ning läbi pulkade vahtides, ilma et isegi õieti teaks, mida ta nii väga kuulab ja vahib.
Kui hilised kirikulised Vargamäe Eespere õueväravast mööda tõttasid, nägid nad, et värava taga istub poiss, nokata müts peas, ja nutab. Koer istub poisi kõrval ja haugatab, aga see ei pane seda tähele. Ta ei näe isegi seda, kuidas värava kõrval kidur pihlakas õitseb ja kuidas õite ümber sumisevad mesilased. Ta ei näe üldse midagi, istub ainult õitseva pihlaka all ja pisarad voolavad mööda palgeid. Sest nõnda on kõige parem, praegu on nõnda kõige parem istuda õueväravas pihlaka all. Kaugel aga kumisevad kirikukellad, nagu maetaks kellegi ema…
Kui pererahvas kirikust koju tuli ja perenaine toidu lauale pani, ütles ta:
„Eedi, sa põle saia kallal käindki.“
„Ei tulnd meelde,“ vastas karjapoiss.
„Tule siis söö nüüd,“ käskis perenaine.
Toit maitseski hea, ainult kui peremees oma sõnadega poleks isu rikkunud, sest keset sööki ütles ta äkki:
„Söö kõht täis ja mine vii siis noor mära välja vana juurde, saad ratsa sõita.“
See pani toidu poisi suus ringi käima, võttis söögiisu kui peoga. Sest mis on söök lõbu kõrval noore mära selga istuda ja sõita. Istud kui soojel padjul ja kõik aina vedrutab. Ei vähematki põrutust ega valu, nagu on vana märaga, kel turi nagu noaselg ja kelle jalg joostes kangelt maad töngib.
Hobuse viimiselt koju tulles oli poisi meel üpris rõõmus. Üsna selgesti tundis ta, et täna on tõesti nelipühade esimene püha ja et saunaonu on tema eest karjas. Kui kirikumees nüüd vaevaks oleks võtnud kirikukelli lüüa, siis oleksid nad hoopis teisiti helisenud, mitte nõnda nagu hommikul õueväravas istumisel. Nad heliseksid suures rõõmus, nagu istuks poiss ikka alles noore mära seljas ja kihutaks, aina kihutaks.
✻
Nelipühade viimasel pühal oli Vargamäe Eesperes palju müra ja möllu, sest siia oli kokku tulnud hulk noormehi ja isegi neidusid ümberkaudseist peredest. Oli
44
