Andres, sest see hakkas juba sedavõrd tugevaks saama, et ta hoolimatult võis igaühele vastu lõugu anda, kes tema nina alla tuli lorisema või oma roppu laulu jorisema. Tema’p seegi oli, kes Vargamäe Eespere heinamail, olgu metsas või jõe ääres, vahetevahel hõiskas ja huikas, muidu oleks siin aina vaikus valitsenud. Sest kui Liisi ja Maret teiste suvede eeskujul mõnikord oma lauluhäält tõstsidki, siis ometi nii tasa ja kurvalt, et see kuigi kaugele ei kostnud. Rõõmu kadumisega südamest kadus ka kumedus kurgust, heledus häälest ja ükski ei võinud kindlasti öelda, kas endine heledus veel kunagi Vargamäel kõlab või mitte. Krõõt oli millalgi siin oma häält helistanud, Oru Pearugi oli seda kuulnud, kui ta esimest korda piiriaeda lõhkus, et teisepere sigu oma rukkisse lasta, aga kus oli nüüd Krõõt oma häälega?
Eriti vaikseks muutus Mäel heinaaja lõpu poole, nagu kardetaks mingisugust rasket kõue või nagu varjataks mingit suurt saladust. Liisi ja Maret rääkisid ainult kahekesi veel, teiste juuresolekul muutusid nad nagu tummaks ja kurdiks. Aga rukkilõikuse päevil muutus äkki kõik elavaks ja kisa ning kära oli kogu Vargamäe täis. Ka saunarahvas sai sellest oma osa. Algas kõik sellest, et vana Andres Marilt tasakesi küsis:
„Kas sa oled meie Liisit tähele pand? Mis temaga õige on?“
„Olen ikka vaadand ja aru pidand, aga…“ vastas Mari.
„Noh?“ küsis Andres.
„Aga temalt endalt põle ikka veel julend küsida,“ ütles Mari.
„Mis seal veel küsida,“ sähvas Andres. „Ta ei saa ju änam õieti küürutadagi.“
Mari vaikis ja värises.
„Kutsu ta väljalt koju,“ ütles Andres.
„Andres, ära tormiks saa,“ palus Mari. „Mõtle, et ta on niisuke, mõtle, et võib jumal teab mis juhtuda.“
„Mis siis veel võib juhtuda?“ küsis Andres vastu. „Kõik läheb kuradile ja kõik käigu ka kuradile!“
„Kulla Andres,“ rääkis Mari pisarsilmil, „ma ei julge Liisit koju kutsudagi, kui sa nõnda räägid.“
„Siis lähen kutsun ta ise, ükskõik!“ karjus Andres.
418
