Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/416

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Viimase Pearuga kõrtsis kokkupuutumise tagajärjeks oli peale muu jällegi kohtukäimine: Pearu süüdistas Andrest, et see visanud talle raske viinaklaasiga näkku, nii et sinine muhk üles ajanud, mida kohtumehedki oma silmaga võisid näha. Selle teo eest mõisteti Andres trahvi maksma. Tema oleks võinud omakorda Pearu „sisse kaevata“, et see tema tütart kõigi kuuldes oli litsiks sõimanud, aga see oli nii hull ja nigerik asi, et Andres seda ei tihanud. Polnud ju kindlasti teada, missugused „ässad“ Pearu kohtu ees välja mängiks ja kui hulluks ta kogu loo võib ajada. Nõnda siis jättis Andres asja sinnapaika.

Raske südamega tuli Andres kohtust koju ja heitis varakult magama. Surmani haavunud ja tulises vihas Pearu vastu trahvimaksmise pärast, virgus ta südaööl, pani lambi põlema, võttis kapist piibli ja hakkas oma jumalaga kõnelema Hiiobi suu läbi. Aga täna tundis ta end nii viletsana ja haletsemisväärsena Issanda ees, et ta meel ühes Hiiobiga härdaks läks ja ta nutma puhkes, nagu polnud seda sündinud mitmel-setmel aastal.

Mari, kelle uni oli viimaste sündmuste tõttu nagu linnul oksal, kuulis asemelt oma mehe kõnelust jumalaga. Ka tema meel läks härdaks ja ta nuttis sängis teki all. Aga viimaks ei suutnud ta enam vastu panna, tõusis asemelt, nagu ta oli, ja jäi sängisamba najale seisma, jäme linane särk seljas, lühike triibuline seelik selle peal. Ei ta julgenud mehe juurde astuda, seisis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal ja aitas temal laua äärde, püha piibli juurde nutta.

Mari mõtles, et ehk nõrkub Andrese süda ja ehk räägib ta temaga, Mariga, mõnegi sõna nõnda, nagu rääkis ta nende abielu algul. Lõpuks, Mari poleks tahtnudki rääkimist, ta oleks rahuldunud sellegagi, kui Andres korrakski oleks lahkelt tõstnud oma silmad tema poole ja vaadanud tema nutmist – sellest oleks tõepoolest küllalt olnud. Juba ainult selle eest oleks Mari Andresele öelnud, mis mõtted on Liisil Joosepi ja endaga.

Aga kõik läks teisiti, kui Mari oli lootnud. Tema nutuabi sängisamba najal oli asjatu. Sest kui Andres teda nägi, sai ta endast kohe võitu, kuivatas silmad, pani piibli kinni ja ütles:

416