Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/413

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

dilegi ometi, kui osta ei jäksa. Onuga rääkisin, tema lubas aidata, ja ega siis sinagi, isa, mind lase päris paljalt minna.“

„Ei noh, poeg, seda küll mitte,“ vastas Pearu. „Küllap me su otsa peale aitame, kui aga ise mees oled. Aga Oru peale ära sa siis änam looda, selle saab Karla või keegi teine, kes rohkem veart on… Et see ka nüüd nii hulluste peab minema ja et sa omale kedagi teist naiseks ei leia,“ tähendas isa lõpuks. „Aeva minu keelu vastu pead tegema.“

„Las nüüd olla pealegi, isa,“ vastas Joosep. „See vist peab meiega nõnda olema, mis muud. Sina võtsid oma isa tahtmise vastu saunamehe tütre ja mina lähen Mäe Andresele väimeheks.“

„Või nüüd mina sinu naisega elan,“ lausus isa, „aga ilus põle see mitte, et sa minu vihamehe tütre…“

Aga noored ei hoolinud vanemate vihast, nagu ei hoolinud nad ka Vargamäest, kust see viha oli pärit. Nad olid valmis nii ühest kui ka teisest loobuma, et minna õnne otsima mujalt, kas või maailma otsast, nagu peaks õnn ikka olema kaugel. Siit tahtsid nad kaasa võtta ainult mõned väikesed mälestused: mõne aiaaugu, kus nad olid mänginud, mõne nisuleiva- või odrakaraski-tüki, mõne palgivirna, kus nad hea ja kurja ilmaga öösiti olid istunud, mõne kevade ja lillelise vainu, mõne kaugelt kuuldud laulu ja nõresokstega kase – seda ainult tahtsid nad mälestusena kaasa võtta ning seda varandust ei saanud neile keegi keelata, seda varandust ei tundnudki teised õieti.

„Sa ei ole oma esimese poja õiguse veart,“ ütles Pearu üks teine kord Joosepile, olles pisut purjus. „Mäe Andres on su oma läätseleemega ära meelitand. Et minu vanad silmad veel seda pidid nägema!“

Aga Joosepil tuli õigel ajal vaim peale ja ta vastas isale:

„Isa, kirjutud on, et sellepärast jätab mees oma isa ja ema maha ja hoiab oma naise poole.“

Need sõnad tegid Pearu purjus meeled haigeks ja ta ütles härdalt:

„Ning needsinatsed teised sõnad: ja nemad peavad üks liha olema.“

413