„Minu silmas mitte,“ vastas Liisi juba vähese ärritusega. „Pearule ei läheks ma eluilmaski, aga Joosepile lähen ka siis, kui terve ilm vastu on.“
„Sina ei lähe temale mitte!“ karjus Andres.
„Lähen, isa,“ vastas tütar. „Ja kui mind ka luku taha pandaks, siis lähen talle läbi lukuaugu.“
„Siis panen ma su luku taha ja topin ka lukuaugu kinni,“ käratas Andres. „Ja nüüd kasi mu silma alt, ma ei taha änam sind näha.“
Liisi hakkas nutma ja läks.
Peale seda kutsus Andres Mari tagakambri ja rääkis ka sellega selget keelt.
Pearu juttu kõrtsis kuuldes oli Andres kohe arvanud, et Mari pidi asjast juba ammugi teadma, ainult tema, Andrese eest hoiti kõik salajas. Seda ütleski Andres Marile kätte ja nõudis teateid, mis ajast see Liisi Joosepiga juba on alanud.
„See on ju ikka olnd,“ ütles Mari.
Need sõnad langesid nagu tormi murtud puu Andresele pähe.
„Mis see tähendab: ikka olnd?“ küsis ta arusaamatuses.
„Lapsest saadik, seda tähendab see,“ seletas Mari.
„Mis on lapsest saadik olnd?“ päris Andres.
„Liisi ja Joosepi sõprus ikka, mis siis muud,“ vastas Mari. „Juba siis, kui me oma tuba ehitasime, kandis Liisi ühes Maretiga Joosepile ja Karlale piiriaia äärde saepuru ja pakuotsi ning need tõid meie lastele selle eest odrakaraskit. Aga veel enne seda olid Liisi ja Maret rukkitalgute ajal sepikut võtnud ja seda Joosepile ning Karlale viind.“
„Siis põle ju ainult Liisi Joosepiga, vaid ka Maret Karlaga?“ küsis Andres peaaegu kohkunult.
„Ei, Maretit ja Karlat põle ma pärast änam märgand,“ ütles Mari.
„Muidugi, ega sa enne ole, kui Pearu mulle jälle kõrtsis ütleb, et minu tütar tema poega magatab või midagi veel hullemat teeb!“ hüüdis Andres, kuna tal endal huuled värisema lõid.
Mari silmad lasti nagu püssist vett täis ja ta küsis:
„Ütles Pearu nõnda?“
410
