sed küünivad kaugemale. Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohuaed ja kõik. Peremees ei taha alatiseks jääda nii lageda majaümbrusega, sest tema on maast-madalast puudega harjunud. Neist on rohkem seltsi kui paljast väljamäest ja kõrgest taevast tema kohal. Esimese püha hommikulgi mõtleb Vargamäe Andres neid mõtteid, kui ta kõnnib väljas päikese paistel särgiväel ja vaatab, kas Tagapere poolt on näha tulemas juba kirikulisi. Aga ta teab: kõigepealt uued kambrid, alles siis kõik muu.
Ka Eespere peremees ja perenaine lähevad täna, esimesel pühal, kirikusse, sest nemad on ju alles noored, lasteta. Vanemad inimesed armastavad teist püha – nõnda on kord ja kohus. Kirikusse lähevad ka sulane ja tüdruk, koduhoidjaks tuleb saunatädi. Tema’p see lõunal lehmadki lüpsab ja piima püttidesse kurnab, mis perenaine ise liivamollil küürinud ja punaseks aetud kividega hautanud, et ei hakkaks piima peale palavaga kuri silm. Tüdruk võib isegi nii hoolimatu olla, et loksutab lüpsikust värsket piima maha ja lärtsib ise jaluli sees, ikkagi seisab Vargamäe Eespere piim hea, ei hakka venima ega kedagi.
Kirikusse läheks ka karja-Eedi, sest saunaonu on täna tema eest loomadega soos, aga kuidas minna, kui pole midagi jala otsa pista. On küll raagnahka pastlad, aga need on ammugi läbi: suured augud teistel ninas ja kannas ning tärkmedki juba nii pudedaks pihastunud, et ei pea enam paelu kinni ega kannata hormade venitamist. Halb lugu on ka muude kehakatetega, nõnda et pole parata, tuleb üksinda koju jääda ja ainult vaadata, kuidas teised end ehivad ja lähevad – palja jalu, pastlad või saapad ühes sukkadega näpus, sest nõnda on kergem käia. Pealegi ei raatsita ometi jalavarje pikal kirikuteel kulutada.
Nõnda lähevad Vargamäe oma sulane ja tüdruk, nõnda tulevad kirikulised Ämmasoolt, Võõsikult, Hundipalult, Ravalt, Kukessaarelt ja jumal teab, kust maa tagant. Kõik nad tõttavad värava tagant mööda. Aga kes väravas vaadata tahab, see näeb ka seda, kuidas kirikulised mööda soosilda voorivad Sooväljalt ja mujalt kaugemalt.
