lähegi lastega mustlast võitlema, nagu oleks ta mõni poisike.“
Poeg heitis isa kõrvale, pea tema jalgade poole. Sätiti, nihutati end ja tõsteti katseks jalgu.
„Hakkame peale,“ ütles isa.
„Hakkame,“ vastas poeg.
Jalg löödi jala taha, aga need liuskasid teineteise tagant ära, ilma et kumbki lamaja oleks õlgedelt kerkinud. Järgmisel korral polnud jalgadega enam äpardust ja nüüd lendas poeg kukerpalli eemale. Kogu tuba rõkkas. Isegi Mari naeratas.
„See oli Liisi eest!“ hüüdis isa. „Tule seia, ma annan sulle ka Mareti eest.“
Lapsed kilkasid. Andres heitis uuesti isa kõrvale ja jällegi tõusid jalad, aga ikka endise tagajärjega: poeg lendas kukerpalli.
„Tahad ka Liine, Tiiu ja Kadri eest?“ küsis isa. „Poisid võivad ise võidelda.“
Andres tahtis ka teiste õdede eest, aga kõigile pidi ta alla vanduma, sest isa oli nende eest väljas. Lõpuks ütles isa pojale:
„Nägid nüüd! Sellepärast ää kodus suurusta, suurusta väljas, kui tahad.“
„Aga tule kingsepa silma peast välja pistma,“ vastas Andres isale, kui ta nägi, et mustlasevõitlemisest tõepoolest tema kasuks midagi ei ripata.
„Kus on te kingsepad!“ hüüdis isa. „Tooge nad välja, ma tahan sulle näidata.“
Toodi õlepalmikust kolmejalgne kingsepp, võeti puu ja hakati tal silma pistma – meestel seljad vastastikku, ise kaksiti kummargil puul, millest nad kahe käega kinni hoiavad, üks tagurpidi jalge vahelt vahtides ja puuga kingsepa silma pistes, teine, kelle ees õlgkingsepp seisab, puuotsa mööda juhtides, et ta kingsepale silma ei satuks.
Kembeldi kingsepa kallal tükk aega, aga polnud parata: siin jäi ikka noor Andres võitjaks. Tema pistis isa kingsepal silma peast, aga isa tema kingsepal ei saanud. Kõik nägid seda imeasja, Marigi nägi, kes siinsamas seisis.
„Vanainimese käed kanged ja silm tönts, ei saa
400
