Äkki hakkas seapekk ei tea miks kõigil kurgus kõditama, pani peaaegu südame läikima ja võiga sai käis suus aina ringi, nagu ei tahaks ta muidu alla minna, kui rüüpa haput kalja peale.
„Ole sind ka oma mustlasevõitlemisega,“ ütles Mari, „ajasid kõigil söögitahtmise ära, põle muud, kui varsti teised kõik jälle sahvris, niipea kui toit laualt ära saab.“
Ema sõnu ei pannud praegu ükski tähele, kõik rippusid silmade ja kõrvadega isa küljes, et mis ta küll ütleb ja millal ta söömise lõpetab, et kord hakkama saaks. Aga isa sõi rahulikult edasi, nagu poleks ta mustlasevõitlusest juttugi teinud. Sellest lastes ärevus aina kasvas.
„Andres, söö aga sina kõht kõvasti täis, ega muidu jäksa,“ naljatas isa, kui see enne teda lõpetas ja lauast tõusis.
„On juba paras kimp peal ja sellega peab jäksama,“ vastas Andres isale.
„Kumb kummagi?“ küsis Liine Antsult.
„Eks näe,“ vastas see elutargalt.
„Seisa sina vait,“ ütles Andres õele. „Mis sina ka meeste võitlemisest tead.“
Viimaks ometi tõusis isa lauast. Suur silmapilk oli käes. Ärevus tõusis kõrgeimale tipule. Aga siis viskas isa oma sõnadega nagu külma vett rahustuseks kõigile kaela, öeldes:
„Peale sööki peab pisut leiba luusse laskma, ega siis muidu või.“
Kõik jahmatasid ja igaüks tegi mingisuguse oma liigutuse, aga kõigil oli südames ainult pettumus ja etteheide, mille nad surusid ainsasse hüüdesse: „Isa!“
„Mis sa siis neist nõnda ninapidi vead,“ ütles nüüd ka Mari. „Kas siis nemad nii kaua läbevad oodata, kui sina magama lähed.“
„Jah, isa,“ julgesid ka lapsed öelda, „sa lubasid ju peale sööki kohe.“
„Noh, hea siis küll, kui kõik nii väga tahavad,“ ütles isa viimaks ja läks heitis õlgedele pikali. „Tule, Andres, seia, teeme siis tembu ära.“
„No mis sa veel ütled,“ imestas Mari nüüd, „eks ta
