„Küll sa oled alles rumal! Neil põle ju püksa jalas, kuda nad siis võitlevad.“
Kuid Liine ei andnud järele, vaid seletas:
„Mis sa valetad, neil on ju püksid jalas, ainult seelikud on peal.“
„Neil põle ju poiste püksid,“ ütles Ants, ja sellega oli kogu küsimus lahendatud.
Kingsepa silma katsusid Liisi ja Maret ometi kord välja pista, kuigi see oli päris poiste mäng. Aga nad tegid seda sel silmapilgul, mil polnud kedagi nägemas, ainult nemad ise kahekesi ja väikesed Tiiu ning Kadri. Teised poleks asjast üldse teadagi saanud, kui mitte Tiiu kogemata poleks välja lobisenud. Kuid sellest said tüdrukud näkku õhetuse ja isagi heitis nende üle pisut nalja.
„Eks Liisi jäksaks mustlastki võidelda,“ ütles ta, „aga ega Maretist suurt asja ole.“
„Tulgu minuga katsuma,“ ütles noor Andres hooplevalt, „küll mina talle näitan, kuda sussid veskit teevad.“
„Mis sa tühja hoopled,“ ütles isa pojale, „vaat kui tulen ise Liisi eest.“
„Andres või isa?“ küsis Liisi kahtlevalt.
„Ää hullu tükki tee,“ ütles Mari mehele, „et lastega lähed mustlast võitlema.“
Aga vana Andres tegi, nagu ei kuulekski ta Mari sõnu, ja lõõpis edasi:
„Mis sa, Liisi, sest loost arvad, kui ma läheks õte sinu eest?“
„Mine, isa!“ hüüdsid kõik lapsed nagu ühest suust, sest miski ei teinud neile suuremat rõõmu ja nalja, kui et isa ise läheks õlgedele mustlast võitlema, pealegi veel Andresega, kes oma rammuga alati nii väga suurustab, et sellele näidata, kuidas ta enda sussid õige veskit mängivad.
„Hea küll,“ ütles vana Andres. „Sööme kõhud enne täis ja hakkame siis peale.“
Aga silmapilk muutus nüüd nii põnevaks, et lastel kõigil söögiisu äkki kadus. Ei läinud suust alla enam ei verivorst, ei seapekk ega saialeib, kuhu pühade ajal võis võid nii paksult peale väänata, kui süda kutsus.
398
