„Läheb aknasse!“ hüüdis Mari surmahirmus.
„Saadan niisuke!“ kirus Andres ja laksatas loomale tümikaga. „Jaluli palveraamatul! Kas sa saad tuppa! Ma sind ehitan!“
Peagi oli koer tagakambrist välja löödud, samuti ka eeskambrist. Toas jätkati vemmeldamist, sest Andresel oli ikka alles tundmus, et ta õieti pole veel saanudki koerale anda. Aga kambriukse käsirauast pisteti toas luuavars läbi, nii et ust enam keegi avada ei võinud.
„Jäta järele,“ manitses viimaks Mari, „sa peksad ta surnuks.“
„Surgu, kui tahab,“ vastas Andres peksuvaimustuses, „saab risust lahti, muud midagi.“
Aga Oru koeral oli visa hing, Andrese tümikad ei toonud talle surma, ehk küll jäi teine lõpuks kui roisk seina äärde maha ja lõõtsutas ainult, kui peksti. Viimaks võttis Andres tal ühe käega kuklalt ja teisega ristluult kinni ning kastis ta veel kord külma vee tünni. Kuna see koera pisut toibutas, andis ta temale veel paar head jõhkamit, tegi suure ukse lahti ja ütles: „Kasi välja!“ Koer katsus läbi ukseaugu hüpata, aga ei jaksanud, kukkus tuppa tagasi, nagu oleks ta pääsemisrõõmust oimetu. Ta istus ukse ette, lõõtsutas ja kogus jõudu uueks hüppeks, mis tooks vabaduse.
„Ah sisse said ja välja änam ei saa,“ ütles Andres, võttis pajast kapaga kuuma vett ja läigitas seda lõõtsutavale koerale. See niuksatas ja oli järgmisel silmapilgul läbi ukseaugu väljas.
„Soo, nüüd pane ka välisuks kinni,“ ütles Andres Marile. „Suits on väljas, põle änam tarvis ühtegi auku lahti jätta.“
Ja kui kõik uksed olid suletud, rääkis Andres vemblatükke korjates ja riistu paigale pannes, kuna Mari luuaga veeloike laiali pühkis, et nad rutem kuivaksid:
„Niisuke näru! Rikub kalli jõuluõhtu ära! Võõra tuppa vargile! Jaluli pühakirjale!“
„Ega ta nüüd vist änam tule,“ arvas Mari, „võib seasöögi ja seebitükkide pärast mureta olla.“
„Ma arvan ka, ei ta nüüd änam,“ lausus Andres.
394
