vaid toomingaid ja pihlakaid niisama lõhnavate vorstide vahel kerisel vinnutades. Ja naise poole pöördudes ütles ta sellele natukese aja pärast: „Säh, võta ka omale asjaks kätte,“ ja andis ka sellele hea pihlaka.
„Mis mina nüüd,“ vastas Mari.
„Kaitseks, kui mitte muud,“ vastas Andres.
Ja koera urinast ning hammastepaljastamisest vähematki hoolimata läks Andres malakaga suisa talle kallale. Ei aidanud sel ei haukumine ega hammaste õel laristamine, toomingas laksatas niisuguse ägeduse ja hooga talle selga, et varsti polnud muud kuulda kui aga kiunumine ja lausa karjumine. Polnud enam juttugi vastuhakkamisest, koer püüdis ainult riistade vahel varju leida, et vähegi hoopide raskust kergendada. Aga Andres tõukas riistad jalaga üksteisest eemale ja nõnda pääses tümikas koerale igale poole ligi. Ainult nii palju oli loomal pugemisest tulu, et peksjal nii mõnigi malakas vastu riista serva või kumerust tükkideks raksatas ja ta ahju eest pidi minema uut tooma. Kuid nüüd sadasid hoobid veel suurema viha ja ägedusega ja neil ei näinudki lõppu olevat. Viimaks ei jõudnud koer enam kuidagi valu välja kannatada, sest see kippus otseteed nagu hinge kallale juba. Oma meeletuses kargas ta seina ääres seisvale tünnile, mis oli vett täis. Aga nüüd kahmas Andres ahjuhargi ja vajutas selle harud koerale kaela peale, nii et see üle pea tünni sumatas, vett ojana põrandale lartsatades ja pritsmeid Andresele enesele näkku ning valgele jõulusärgile saates.
„Teed toapõranda märjaks,“ ütles Mari, nagu tahaks ta meelde tuletada, et aitab juba.
Aga Andres nagu ei kuulnudki neid sõnu. Ta laskis koera korraks vee peale hinge tõmbama ja vajutas ta siis uuesti tünni põhja. Nõnda mitu korda. Alles siis laskis ta koera tünnist välja hüpata, ise käratades:
„Kasi tünnist välja! Solgib teine, raip, hobusejoogivee ära.“
Surmahirmus kargas külmas vees karastatud koer tünnist, ja kui Andres talle tümikaga selga virutas, hüppas ta sorisevail karvul leelõukale ja sealt kerise ette ahjuotsale. Vististi mõtles ta esimese hooga otse-
392
