Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/390

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Alles nüüd saab õieti aru, kui ilusad nad olid,“ ütles Liisi teistele.

„Aga lapsed,“ pöördus Liisi väiksemate poole, „pidage oma suu, et isa kelladest ei kuule, siis sõidame teine jõululaupäev jälle nõnda.“

„Kas emale võib rääkida?“ küsis Liine.

„Emale võib,“ vastas Liisi.

„Siis räägime salaja emale,“ arvas Liine, sest muidu ei võinud ju, sellest pidi kellelegi rääkima.


Laste imestus oli suur, kui nad kambrisse astudes leidsid, et isa ja ema alles laulavad ja loevad. Oli üsna arusaamatu, kuidas võivad nad veel lugeda ja laulda, kui kõik kohad on täis nii magusat sealiha ja verivorsti haisu, mis ulatub ahjust ja keriselt isegi otsaga õue. Aga veel enne, kui ükski jõudis küsida või vastata, miks isa ja ema oma palvepidamisega nii hiljaks on jäänud, sosistas Tiiu juba Liinele:

„Isa peksis teisepere koera.“

Tõepoolest oligi Andrese ja Mariga imelik lugu sündinud. Laste ärasõidul oli ahi pooleldi juba küdenud, ja kui tukkidest hõõguvad söed said, seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele on kohane. Vaikse ja pehme ilma tõttu oli koja välisuks lahti jäänud. Toa auguga uks seisis kinni, suur uks aga oli irvakile jäetud, et suits pääseks välja minema, ja ukse vahel seisis ahjuhark, mis takistas teda kinni langemast.

Nõnda korraldas Mari kõik ilusasti, enne kui ta väikeste lastega kambrisse läks, sest Andres istus juba tagatoa laua ääres ja ootas, et võiks hakata laulusõna ette ütlema. Ka Mari istus tagakambri, aga aeg-ajalt tõusis ta sealt ja läks tuppa, et palvesõnade vahel särisevat liha ja vorste vaadata, neil teist külge keerata või muidu pisut liigutada. Aga äkki, kui Mari just toast alles kambrisse oli saanud, kostis sealt kahtlane kolks, nagu oleks ahjuhark suure ukse vahelt maha kukkunud. Mari ruttas tuppa ja nägi kohe, et ahjuhark tõepoolest suure ukse vahelt oli maha kukkunud ning uks

390