Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/388

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Indrekul rippusid silmad peaaegu kogu jumalateenistuse ajal lunastaja kujul, mis paistis vaevalt läbi jõulupuu okste säravate küünalde vahelt. Juba varemalt oli ta seda kannataja kuju mitu korda vaadelnud, aga täna kiskus ta poisi silmad millegipärast eriti enda külge. See ehk oli sellepärast, et kuju niuete ümber olev valge side läbi kuuseokste teravamalt silma torkas kui muidu, meelde tuletades mingisugust nägemust, mille kohta Indrek õieti ei teadnud, oli see ilmne või unelevalt viirastuslik… Oli mingisugune päikesepaisteline päev, pooles õhtupoolikus. Oli hulk ähmaseid inimesi ja õhku täitis kisa ning kära. Inimeste seas oli mingisugune silmatorkavalt selge mehekuju, seljas ainult valge särk, mis ulatus peaaegu põlvini. Ja seda meest peksti ähmaste inimeste poolt, esiteks vastu jalgu, ja kui ta need maha kükitades valge särgi sisse peitis, tõmmati tal särk üle piha, ja siis paistis ka temal kaela peal samuti valge riie nagu lunastajal niuete ümber. Lunastajal jookseb punane veri küljest, seal päikese paistel ilmus aga kükitaval mehel veri seljale ja reitele. Indrek mäletab seda nii selgesti, nagu oleks seda temale mitu ja mitu korda tegelikult ikka uuesti meelde tuletatud. Ta mäletab ka seda, et ta pärast oli selle mehe süles, aga kuidas ta sinna oli sattunud või kuhu ta sealt oli läinud, seda ei mäleta ta mitte enam. Kui ta sellest jõuluõhtul kirikus uneles, tulid talle nagu kogemata meelde Õnnistegija sõnad, mis ta piibliloost oli lugenud:

„Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte.“

Liisi ja Joosep olid inimeste poolt nii kõvasti teineteise vastu surutud, et nad läbi paksude riietegi teineteise ihusooja arvasid tundvat. Neil oli nõnda väga hea ja nende näod õhetasid, nagu seisaksid nad palavas kirikus. Ometi polnud siin muud sooja, kui mis tuli küünaldest ja inimestest, kes laulsid üheskoos: „Ma tulen taevast ülevalt.“

Väljas ootas Vargamäe rahvast imelik üllatus. Kui Andres hakkas hobust teiste vahelt lasila äärest välja lükkama, helisesid aisades kellad. Andres jahmatas. Oli ta ehk võõra hobuse omaks pidanud? Oli keegi

388