õhtul laulda, ning Joosep see oligi, kes Liinele parajal ajal appi sai, nii et ta nägi orelit ja kõike. See-eest poleks aga Joosepi enese väike vend mitte kui midagi näinud, sest Joosep oli tema Liisi pärast sootuks unustanud. Kuid temale sai appi Liisi ja nõnda maitses ka Joosepi väike vend õiget jõulurõõmu.
Vahtis Liine niipalju kui vahtis, aga miski ei pannud teda nõnda imestama kui altari ees seisev kuusk, üleni küünlaid täis. Kuidas oli küll nii suur puu kirikusse saadud ja kuidas oli ta siin püsti aetud? Küünalde panemine oli juba kergem töö, sest seda võisid teha väikesed poisid, kes selleks kuuse otsa ronisid. Jah, seda oleksid võinud teha nende Ants ja Indrekki, ehk küll viimane tahtis juba liiga suur olla. Aga nii suurt kuuske kirikusse tuua ja ta sinna püsti panna, seda ei suutnud Ants ja Indrek kahekesigi. Võib-olla said ehk Andres ja isa niisuguse kuuse vastu, nemad ehk kahekesi küll, aga teised mitte.
Neist oma painajalikest mõtteist rääkis Liine pärast ka Antsule. Aga sel olid pisut teistsugused arvamised, sest ta ütles:
„Oh, mis see tänavune kuusk põlnd midagi, ükskord enne oli palju suurem!“
„Veel suurem?“ imestas Liine. „Kui suur? Nagu Jõessaare kõige suuremad?“
„Nii suur just mitte,“ ütles Ants, „mujal põlegi nii suurt kuuske kui see kõige suurem seal.“
„Kas seda saaks kiriku viia?“ küsis Liine.
„See ei mahu ju,“ vastas Ants.
„Aga kui teeks niisukese kiriku, et mahuks, kas siis saaks?“
„Ei, seda Jõessaare suurt ei saa keegi kiriku.“
„Andres ega isa ega keegi?“
„Mitte keegi! See meie kuusk on nii suur, et ei keegi,“ kinnitas Ants.
„Ja küünlaid ei saaks ka külge?“
„Küünlaid ehk saaks, kui otsa roniks.“
„Kui õige paneks niisukesele küünlad külge,“ unistas Liine. „Paneks külge ja pistaks kõik korraga põlema. Paneks meie vana suure kuuse Jõessaares kohe küünlaid täis ja siis… Kas põleks ilusti?“
386
