et see ise kõrtsis purjus peaga hooples, tema poeg saanud kroonust sellepärast vabaks, et tema lasknud tohtril talle sinna kohta kaks ihuavaust teha, kus teistel meestel on ikka üks. See Pearu arvatav nüke ärritas Andrest. Peaaegu tahtis ta tema pärast oma jumalaga rääkima minna, nagu oli ta kord rääkinud sellest, et miks Pearul on esimesed lapsed pojad, temal aga tütred. Andrese arvates oli Pearu kirjutaja ja talitajaga tingimata „sahker-mahker“ teinud ja nende läbi ülemalegi poole „pistnud“.
Aga tõepoolest polnud Pearu „sahker-mahker“ teinud, vaid Joosep ise, ja mitte kirjutaja ega talitajaga, vaid Andrese enda vanema tütre Liisiga, kes oli nõu andnud liisku võtta oma, s. t. pahema käega. Sellest nükkest ei teadnud keegi midagi, ei ametlikud ega eraisikud, see seisis ainult Joosepi ja Liisi eneste teada. Ometi aitas ta nii palju, kui neil tarvis oli: mehi oli tänavu palju ja Joosep võttis numbri nii kaugele, et jäi ühes kolmanda kergituse meestega koju „utsinasse“ ehk „kopli peale“. Joosepil oli väga hea meel, et ta Liisi nõuannet tähele pannes kogu komisjonile vingerpussi oli mänginud, ja Liisil oli hea meel, et ta Joosepile niisugust vingerpussinõu oli andnud.
Muidugi sellest kõigest poleks võinud naabrite vahel mingit taliprotsessi tõusta, vaid see võis ainult kaudselt asja protsessini juhtida. Sest poleks Joosep kroonust pääsenud, siis poleks ehk Liisi ühes teistega jõululaupäeval kirikusse läinud ja asi oleks nõnda võinud teise pöörde võtta. Aga nüüd oli see kallis õhtu Vargamäel haruldaselt pidulik, sest polnud enam võõraid palgalisi kummaski peres, vaid aina kõik omad lapsed.
Mäel tõid poisid juba varakult õled sisse – eeskambri soojamüüri äärde, ja kõik noored valmistusid kirikusse minema, sest ilm oli ilus ja pehme, hoia ohje kas või palja käsi. Ja ei olnud Vargamäel midagi veetlevamat, kui rakendada hobused jõuluõhtul pikkade regede ette, mis valgeid õlgi täis, õlekubu istmekski, laduda lapsi peale, niipalju kui mahub ja niipalju kui hobune veab – sest selleks jätkus lapsi Vargamäel –, ja siis minna mäelt alla ikka sinna-
384
