hele jaal, kui ta vahel sigu kutsus. Kuulasin praegu väljas – kõik kohad aina rõkkavad, nõnda heledasti laulab teine välja all.“
Neist isa sõnadest oli küll, et ka Joosep välja läks Mäe tüdruku heledat häält kuulama. Aga pisut kauaks jäi ta sinna, seda panid kõik tähele.
Tõepoolest aga oli lugu nõnda, et Joosepil polnud üldse aega kuulata, vaid niipea kui ta tundis ära Liisi hääle, tuli talle nagu sada paari jalgu alla, mis ladusid põllupeenart mööda välja äärde, ometi mitte sinnapoole külge, kus laulis Liisi, vaid otse vastupidisele. Aga jõudes lepiku varju, kus teda enam ei võidud näha, ei Orult ega Mäelt, jooksis ta mööda välja äärt edasi, et teha ring ümber välja otsa ja saada laulja juurde.
Sel silmapilgul, mil Joosep pärale jõudis, hammustas Liisi parajasti saiakäänaka otsast, nagu oleks ta selle iseendale söömiseks kaasa võtnud. Aga Joosepit nähes ütles ta kohe:
„Tahad ka meie varrusaia katsta? Aga mitte minu hambajälgi, siis lähme riidu.“
Nende sõnadega ulatas ta saiapala Joosepile.
„Kui riidu, siis riidu,“ ütles poiss ja hammustas otseteed tüdruku hambajälgedesse.
„On hea?“ küsis Liisi.
„On küll,“ kiitis Joosep.
„Minu oma sõtkutud, muna ja võid sees,“ seletas Liisi ja tegi ka ise hammustama, näksides aga tõeliselt ainult hiire viisil, et nõnda Joosepile rohkem jätkuks.
„Säh, hammusta veel,“ käskis Liisi poissi, kui selle suu hakkas tühjaks saama. „Söö kohe!“
„Söö ka ise,“ käskis poiss vastu.
„Eks mina saa teda muidugi,“ vastas tüdruk.
Seda mõistis ka Joosep ja sellepärast vajutas ta hambad ikka julgemini värskesse saia. Samal ajal kõndis Liisi tema ümber ja korjas lilli, ikka jaanikanne ja kullerkuppe, kullerkuppe ja jaanikanne, mida kattis juba õhtune vilu kaste.
„Ega ma põleks teandki tulla,“ rääkis Joosep mugides, „aga isa oli väljas ja ütles tuppa astudes, et keegi laulab Mäe välja all.“
„Isal on paremad kõrvad kui pojal,“ ütles Liisi.
382
