pika ja peene kaela välja sirutas ning nõnda rahulikult lamama jäi.
„Eks ma öelnd, et viskad Muska kätte!“ karjus Riia ja korjas kassi maast. „Näe nüüd – surnud!“
„Ma ei visand ju,“ ajas Indrek vastu. „Muska ise kargas külge. Sinu oma süü, miks sa kassil peast nii kõvasti kinni hoidsid.“
„Sa tahtsid ta ju koera kätte visata, sellepärast.“
„Ei taht ju,“ vaidles Indrek vastu. „Ma oleks kassiga Muskat ainult õrritand.“
„Ää valeta ühtigi, tahtsid visata jah,“ kinnitas Riia.
„Siis ma oleks ta ju ammu visand,“ seletas Indrek. „Ma olen temaga ju ennegi Muskat õrritand, aga midagi põle visand.“
„Täna tahtsid visata, ma nägin su silmist,“ kinnitas Riia endiselt, istus maha ja pani surnud Milli endale sülle. Ise karjus nõnda, et Indrekul nende oma kass meelde tuli, kui ta rippus ema pekstes sabapidi ukse vahel: Riial oli täna nagu nende hallivöödilise kassi hääl. Ja nagu Indrekul tol korral kahju oli kassist, samuti hakkas tal ka Riiast hale meel. Ta püüdis teda vaigistada ja lohutada.
„Tahad, ma teen sulle kassi eest ilusa marjakorvi valgeist juurikaist, kaane peale ja kõik,“ rääkis ta.
Aga Riia ei tahtnud kassi asemel mingit korvi. Siis ütles Indrek uuesti:
„Ma teen sulle tule ääres ilusa kasetohust karbi, ukse teen ette ka. Sinna sisse panen samblaga maamesilase pesa, nii et võid viia, kuhu süda kutsub, kas või koju aeda, üles lakka või ükskõik kuhu.“
Aga Riia ei tahtnud ka mesilastega tohikut, nuttis ainult oma Millit taga.
„Ma teen sulle ilusa puust karbi, kaas käib soonega peale, sisse pane, mis iial tahad,“ lubas Indrek edasi.
Riia ei tahtnud ka puukarpi, kuhu võib sisse panna, mis iial tahad. Tema tahtis ainult ühte: oma kassinirule hinge sisse, seda tahtis ta, sest muidu ei saanud ta temale linnupoegi sööta.
Indrek lubas talle veel teha suure, nagu pasuna, haavakoorest vile; lubas tuua jõe äärest padrikust kõige jämedama heinputke ja teha sellest virtsa; lubas otsida
374
