Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/373

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Aga kui ma näitan, kas annad siis oma Milli mulle mängida?“ küsis Indrek.

„Sa viskad ta Muska kätte,“ kartis Riia.

„Ei ma viska,“ vastas Indrek.

„Viskad küll, ma tean,“ kinnitas Riia.

„No ei viska, ma muidu õrritan Muskat.“

„Õrritada ka ei tohi,“ ütles Riia. „Kui õrritada tahad, siis ma ei anna.“

„Mul ükskõik,“ seletas Indrek nüüd. „Ega mul kassist häda ole, aga linnupesi sulle ei näita.“

„Säh, mängi siis pealegi kassiga,“ ütles Riia selle peale, aga kui poiss temalt kassi tahtis võtta, hakkas tüdrukul mingisugune loomusunniline hirm ja viimasel silmapilgul haaras ta kramplikult Milli peast kinni, kuna Indrek teda juba kehast hoidis.

„Lase peast lahti,“ ütles Indrek.

„Ei lase,“ vastas Riia, endal juba pisarad silmis.

„Ma tõmman vägise,“ ähvardas poiss.

„Ei tohi, Milli saab haiget,“ keelas Riia.

„Miks sa siis lubasid?“ küsis poiss ja sikutas kassi kehast, nii et see tasakesi kräunus.

„Ma änam ei luba,“ nuttis tüdruk. „Lase lahti, anna kass kätte!“

„Ei anna,“ ütles poiss kindlasti, nagu oleks tal äkki mingisugune meeletu tuju peale tulnud.

Riia sikutas kassi peast, Indrek kehast. Kassi kael venis pikaks ja peeneks ning ta kräunus hädaliselt, püüdes küünistada. Riia hakkas karjuma. Ants seisis juures ja naeris, sest tema meelest polnud lõbusamat asja ilmas, kui oli seda Riia kassi kräunutamine. Oru Kaaru ja Mäe Muska haukusid kärsitul häälel ja nemad olid valmis iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. Viimaks tegi Indrek äkilise tõmbe, Milli pea lipsatas Riia käte vahelt. Samal silmapilgul kargas Muska kassi külge kinni ja raputas teda kõigest jõust oma lõugadega, kuna Indrek alles tema tagumisi jalgu hoidis. Riia kiljus, kass karjatas viimses hädas, Ants hüüdis Muskale ässitavalt: „Võta!“ ja siis lasksid nii koer kui ka poiss korraga kassist lahti, nii et see maha kukkus, kus ta paar korda tagumiste jalgadega lõi, oma

373