„Aga vesi? Kuidas sellega jääb? Ka pooleks, mõlemad lasevad ühepalju?“ küsis Pearu.
„Noh, vett juba mõeta ei saa,“ naeratas Andres. „Igaüks laseb teda, nagu süda kutsub, üks rohkem, teine vähem.“
„Aga siis on sinul kruavist rohkem parist kui minul,“ arvas Pearu, „sinul on rohkem vett kui minul.“
„Seda küll,“ oli Andres nõus, kuid lisas kohe juurde: „Aga kraav kaitseks sinu maad vee eest rohkem kui minu oma: minu vesi kipub sinu poole, mitte vastuoksa. Samuti on minul lugu Aasemega: tema vesi valgub minu krundile, minu oma ei lähe tema poole ajadeski.“
See seletus Pearut ei rahuldanud: talle ei meeldinud, et kahasse kaevatud rajakraavist jookseks rohkem naabri kui tema vett. Iseasi, kui ka vesi oleks pooleks.
Juba pidigi kogu küsimus päevakorrast ära langema, aga siis tuli Andresel hea mõte üleaedset pisut õrritada, et ehk aitab see. Ta tähendas nagu möödaminnes:
„Mina mõtlesin tänavu maksku mis maksab algust teha. Rääkisin juba sauna-Madisegagi, tema oleks valmis kohe käsi külge panema.“
„Ka minu kõrvu puutus sedamoodi juttu,“ ütles nüüd Pearu, „aga ma pidasin naljaks, arvasin, et Madis ajab muidu tühja lori.“
„Ei, ma rääkisin temaga. Aga muidugi, kui ma üksi kaevan, siis mitte sihile, vaid keset oma krunti, nii et läheks paremalt poolt ümber Jõessaare. Piirikraavi tõmbaks aga kahe saare vahelt läbi. Kraav tuleks seal küll sügavam, aga see oleks ainult lühikese maa peal. Saarte taga langeks vesi veel paremini.“
„Aga kuhu sa poole vett paned, selle, mis minu krundi poole kipub, kui sa kruavi keskpaigast läbi tõmbad?“ küsis Pearu.
„Kus ma ta ikka panen,“ vastas Andres, „eks ta jookse, nagu jumal talle tee näidanud – läbi sinu maa jõe poole. Selle, mis Aaseme poolt tuleb, püüan ma kraaviga kinni, aga teisele poolele ei saa suurt midagi parata.“
Pearu mõtles ja lausus siis:
„Aga ega Madis tänavu seda kruavi valmis sua, heinaaeg varsti juba käes.“
