„Küll oled sa rumal,“ ütleb Indrek nüüd. „Inimesel on ju ritv ja silmus, loomal põle käsigi, ainult saba taga.“
„Saba siis kala ei karda, kardab ainult silmust ja ritva?“
„Ära sega,“ käsib Indrek. „Ole vagane, näe, juba seisab teine jällegi, poolest saadik tõrvaka all, nina paistab, suur…“
Uuesti algab silmuse kaela-ajamine ja see kestab seni, kui õnnestub haug välja visata, mis on sagedasti nagu tubli kotinõel.
„Kus ta mehe käest pääseb!“ suurustab püüdja nüüd.
Kui nõnda mitmel-setmel korral havi ees põksuva südamega ja nõrkade ihuliikmetega on seistud, siis valdab viimaks imeline roidus keha. Ei tahaks muud, kui mättale istuda ja suikuda. Kõige parem oleks mätaste vahele sinikavarte keskele maha heita ja päikese paistel roidunud liikmeid välja sirutada, aga seda ei või, sest nõnda uinud enne magama, kui ise märkadki. Teada saad sellest alles siis, kui uuesti virgud ja loomade kelli hakkad kuulama. Aga neid pole enam kuskil, nemad helisevad juba kraavikaldal, kasevõsudes või jõe ääres heinamaal, mis on ühesuguselt suur eksitus oma ametikohuste vastu.
Haugisid võib püüda ka jõe ääres, kui peaaegu kogu heinamaa on päikese soendatud vett täis, nii et solista kas või poolest säärest või ka üle põlve sees. Siin süstavad havid nooltena ühest kohast teise ja ikka ninapidi samblasse, kust neid võib kinni võtta, kui on oskaja käsi ja silm. Aga ometi pole see midagi selle vastu, kui võid võtta õnge, millel on kork küljes ja kõik, ning visata lausa jõkke kupulehtede vahele, kus uitavad punasilmalised särjed ja tumedavöödilised ahvenad.
Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas – valusasti ja valusasti, aga nõnda, et on ütlemata hea ja tahaks seda kannatada päevad ja ööd. Mõnikord, kui Ants jääb kraavide vahele loomi tõrjuma, et need jõe äärde ei pääseks, ja kui Indrek tundi kaks kupulehtede vahel õngekorki vahib, valutab tal süda veel kaua aega pärast seda, valutab ööselgi, nii et magusa valu pärast ei saa õieti magada. Aina tunned, nagu
362
