„Ja ei sõbrusta kellegiga vaheajal?“
„Ei seda ole!“ ütles Liisi. „Kui ma midagi luban, siis ma seda ka pean, saagu, mis tahes.“
„Tead, Liisi, ma kohe ei tea, mis ma selle eest sulle teeks või annaks, et sa niisuke oled,“ ütles Joosep liigutatult.
„Tee sina niisamuti, ära sõbrusta ka mitte kellegiga,“ vastas Liisi.
„Hea küll,“ oli poiss nõus. „Aga kus me kokku saame? Ma ei jõua pühapäevani kannatada.“
„Õpi kannatama,“ manitses tüdruk elutargalt. „Elus on palju kannatada. Näe, mis Vargamäel.“
„Meie lähme Vargamäelt ära, seia me ei jää,“ ütles Joosep. „See siin on nagu mõni neetud maa.“
„Ega mujalgi kergem ole,“ püüdis Liisi vastu vaielda. „Seal seesama kohtukäimine ja riid.“
„Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,“ toonitas poiss. „Kui muidu ei saa, siis rendime omale kusagilt väikese talu ja elame, aga siit saastast välja. Tead, mis mina sulle ütlen, ja seda ütlen ma ainult sinule, Karlagi ei tea seda: mina ei armasta Vargamäed, ma ei armasta õieti oma isa ja emagi ning õed ja vennad on mulle peaaegu ükskõik. Kõik kohad kodus ja metsas on minu mälestustes seotud mõne halva asjaga, ja kui need kohad mulle meelde tulevad, siis ikka kõigepealt nende halbade asjade pärast, nagu poleks siin midagi head ilmaski olnud. Sellepärast ei armasta ma Vargamäed ega seda, mis siin leida. Mina tahan siit ära minna, seda tahan ma, ja mis edasi saab, seda näeb.“
„Naljakas,“ ütles Liisi. „Meie Maretiga oleme mõnikord just sedasama rääkind. Ükskord laulsime ja laulsime, nagu oleks Vargamäel ainult rõõm, ja siis hakkasime viimaks arutama, et kus on see koht, kellest jääks ainult head ja ilusad mälestused, kui siit kord ära lähme, ja ei leidnudki niisukest kohta. Ikka oled kusagil nutt, ikka oled kusagil isa käest tapelda saand, ikka oled muretsend, vaeveld ja kannatand. Mõtlesime, et kas mujal ilmas ka nõnda peaks olema. Jumal, jumal, mis päivi me küll nägime, kui meid tööle pandi. Minul oli lühem ja tugevam keha, mina sain ikkagi veel kuidagi, aga vaene Maret, see on pikem ja kleenuksem, temal
354
