sele otseteed selga, mispeale see nagu vana kasukas krobinal kuhugi puuokstesse langes, kust ta alles natukese aja pärast uuesti lendu sai. Ühe niisuguse, kulli poolt uimastatud varese pidid poisid peaaegu kättegi saama.
Kui nüüd poisid võitlust küllalt olid vaadelnud ja selle põhjust arvasid mõistvat, küsis Andres Indrekult:
„Kelle poolt sina oled, vareste või raudkullide?“
„Vareste poolt,“ vastas Indrek.
„Aga mina olen kullide poolt,“ ütles Andres.
„See oli ju vareste kuusk ja pesa,“ seletas Indrek.
„Mis sest, aga vareseid on hulk, kullid ainult kahekesi,“ seletas Andres vastu.
„Kes neid käskis tulla vareste kallale, ärgu tulgu, kui nad kahekesi on.“
„Aga kui kuusk meeldis.“
„See oli ju vareste kuusk.“
„See on meie kuusk, mitte vareste,“ ütles Andres nüüd. „Kullidel on siin niisama suur õigus kui varestelgi.“
„Aga varesed olid enne siin, neil on suurem õigus,“ vaidles Indrek vastu.
„Ega need varesed meie käest kuuske põle küsind, et neil suurem õigus on.“
„Ega kullidki küsind, tulid ise.“
„Mõlemad tulid ise, varesed ja kullid, sellepärast on neil ühesugune õigus,“ arvas Andres.
„Varesed tulid ju enne, sellepärast on neil suurem õigus,“ vaidles Indrek vastu.
„Aga kullid on tugevamad, nemad on kahekesi hulga vastu.“
„Sest põle ühti, et tugevamad: kes enne, sel õigus.“
„Kes üle, sel õigus,“ kinnitas vanem vend, ja kui ta oma arvamist nooremale kuidagi ei saanud muidu arusaadavaks teha, siis võttis ka tema jõu abiks nagu raudkullidki. Jõule ei olnud nõrgemal muud vastu seada kui aga nutt ja alistumine.
Niisugused vaidlemised, nääklemised, kiuslemised ja tülitsemised oleksid ei tea kui kaua kestnud, aga sellest kõigest tekkis üks õnnetu kokkupõrge, mis poistesse nii sügava mulje jättis, et nad mõlemad tagasihoidlikumaks muutusid.
340
