pildund; nõnda ütles ta mulle, kui sellest rääkimine oli.“
Aga ometi polnud Andresel mingit halba nõu, kui ta talvel endale Matu sulaseks kauples. Kõik sündis päris juhuslikult, nagu kogemata. Said teised kõrtsis kokku ja ainult nalja pärast kutsus Andres teda endale sulaseks, millele Matu vastas:
„Ei taha. Mis ma selle Pearuga ikka kaklen.“
„Me elame nüüd head elu, nagu truid naabrid muistegi,“ vastas Andres. „Juba mitu aastat.“
„Või nii!“ imestas Mart. „Kuule hullu, või ei riidlegi! Siis võiks tulla küll.“
„Oled sa siis prii?“
„Linnuprii,“ vastas poiss.
„Kas või täna Vargamäele?“
„Kas või täna,“ kinnitas poiss.
Ja nõnda see sündiski: istuti täna rekke ja sõideti Vargamäele. Vana sulase aasta polnud küll veel täis, aga seda parem, sest kevadel algas karjalautade ehitamine ja sellepärast oli tööjõudu harilikust rohkem tarvis. Andres ise oleks ehk lautade ehitamisega veel viivitanud, aga Mari käis peale. Tema ei saanud mõttest lahti, et nende loomadega pole õige asi: liiga põevad teised, põevad ja lähevad hangele, kord üks, kord teine. Ta oli asja nii mõnelegi targale kaevanud ja kõik olid kinnitanud nagu ühest suust, et ära tehtud, ei muud midagi, kui ära tehtud. Nõiutud! Oli Mari omalt poolt ka tarku ja kavalaid vastuohutusi teinud, aga mis sest abi oli, kui teine võis uue viguri sinu peale teha. Sellepärast ei aidanud ei üheksat tõugu terariistade pealt jootmine kevadel karjalaskmisel, ei karvadega suitsutamine, ei sõnade lugemine, ei lõppenud looma lauda uksepaku ette matmine – ikka tulid hädad, ikka käis lendva.
Nii tõsiseks muutus Mari silmas seisukord, et ta viimaks arvas: ehk ei olegi siin tegemist kurjade inimestega, sest nende tempude peale peaks ometi miski hakkama, vaid põhjuseks on Mari omad vanad patud – põhjuseks on jällegi Juss. Sest just tema surmast saadik läheb Vargamäe Eesperes loomadega tagurpidi. Niisugune arvamine andis Marile uut hoogu nukrustamiseks
