„Kas meie ema titt põle patt?“ küsis Indrek alles tüki aja pärast Maretilt. Aga see oli juba asjast tüdinud ja vastas kärsitult:
„Jäta rahu, sina ei tea midagi, kasva enne. Mõistad: kui on laulatud, siis põle patt, aga kui põle laulatud, siis on. Ja nüüd ole vait.“
Poiss oligi vait ja kasvas. Aga kauaks jäi talle meelde sõna patt, muu seletusest ununes. Lambatallesid nähes, kui nad talvel külma eest tuppa toodi, kus nad haledalt ja armetult määgisid, tuli talle see sõna meelde – ühes õe näoilmega, mis tal seda sõna öeldes oli olnud. Samuti mäletas ta seda sõna ja näoilmet kevadel, kui karjaaias ja tänavas jooksis lontis kõhuga ja lotendavate nisadega emis, kari karjuvaid põrssaid kannul. Need tundusid nagu rodu ilusaid ja väikseid patte, igaühel neli peent jalga all.
XXX
Aastat poolteist peale seda, kui Jaagup kroonuteenistusse võeti, lasti ta välja tervist parandama. Ta käis ka oma vanu leivavanemaid, Vargamäe Andrest ja Marit vaatamas. Perenaisel tulid silmad vett täis, kui ta oma endist sulast nägi, nii haletsemisväärne oli ta välimus.
„Jäksasid ikka meile tulla?“ küsis perenaine.
„Tund ja verst, ei rutem,“ vastas Jaagup pehmelt köhatades.
„Kus sa siis nüüd oled?“ päris Mari.
„Kus ma siis ikka pean olema,“ vastas poiss nagu süüdlaselt. „Eks Miina juures saunas, sel suri ju ema ära.“
„Kuule hullu, või Miina juures!“ imestas Mari, endal oli millegipärast na hea meel. „Kas laps terve teisel? Kuulsin, olnd poeg. Teda ennast põle ma näind, läksime nagu pisut pahuksesse.“
„Mis nüüd sellepärast, aga…“ lausus Jaagup. „Mul põlnd ju kuhugi minna, omakseid ei ole ja tööd teha ei jäksa.“
„Oled siis päriselt Miina kaelas?“
314
