„Kuda see siis nüüd nõnda tuli? Lootsid ju ikka, et saad vabaks.“
„Ei tea, aga näe, paigale panid,“ vastas Jaagup nukrat nägu tehes.
„Tead, Jaagup, mis mina arvan: sina tegid seda meelega.“
„Mis asja?“ küsis poiss.
„Lasid enda ise paigale panna.“
„Ää aa tühja lori,“ ütles poiss.
„Ei aa,“ kinnitas tüdruk. „Sa hakkasid juba enne liisku priskemaks minema, ma tundsin. Siis ei taht ma uskuda, aga nüüd usun: sina sõid salaja.“
Jaagup vaikis.
„Ja tead, miks?“ küsis tüdruk vastust oodates. „Sina tegid seda minu pärast. Minu pärast lasid enda paigale panna, sest et minuga on sedasi. Kas perenaine ei öelnd sulle?“
„Ei, aga peremees,“ vastas poiss.
„Nojah, eks ma öelnd, et tegid seda minu pärast. Eks teind, ütle,“ painas Miina.
„Muidugi, mis sest veel valetada,“ tunnistas poiss ja vahtis kõrvale.
„Küll oled sa õige rumal,“ ütles Miina nüüd lihtsas heasüdamlikkuses. „Sa kartsid, et pead mu ää võtma? Et pead hakkama last toitma? Eks kart?“
„Mis siis muud,“ vastas poiss.
Miina hakkas nutma.
„Aga mina põleks seda taht,“ ütles ta, „mitte põleks taht. Mina tahtsin ainult last, seda tahtsin ma. Võin seda kinnitada õpetajale altari ees. Ma põle selle peale mõelndki, et sina mu ää võtaks, mitte põle mõelnd. Ja nüüd sina lähed minu pärast kroonu. Kui Vargamäe rahvas mind änam ei taha pidada, lähen ema juurde sauna; kui tahad, tule sinna last vaatama, aga kui ei taha, ära tule, mina sind ei sunni. Aga kui on poeg, panen talle nimeks Jaagup, sinna ei või sa midagi parata, mine kroonu või jää seia.“
„Ma tulen kroonust välja,“ ütles poiss nüüd. „Ma teen nõnda, et tulen.“
„Minupärast võid kas järgmisel päeval tulla, mind ja minu last põle sul tarvis karta,“ kinnitas Miina.
312
