Jaagup mõtles natukese aega ja ütles siis:
„Peremees, las Miina olla, eks minul ole ikka ka süüdi. Tema ju küll võidis ja silitas mind, aga mina…“
„Et ma seda ise oma laste silma all pean kannatama!“ hüüdis Andres.
Ja nõnda seks korraks asi jäigi. Jaagupil oli ometi tundmus, et ega peremees nüüd Miinat kohe Vargamäelt minema kihuta. Temas endas aga sündis salajane ja üsna arusaamatu pööre: ta hakkas sööma kui pöörane, tahtes end paari nädalaga nii tugevaks turgutada, et ta liisuvõtmisel paigale pandaks. Teised poleks sellest nii pea teadagi saanud, sest kõik sündis salaja, tasa ja targu, aga perenaine märkas toidu kadu sahvrist ja aimas, kuhu see läheb. Sulase meelemuutuse põhjustki aimas ta, aga ei lausunud sellest kellelegi sõna. Andreselegi mitte. Jaagup oli aga kindlasti otsustanud tänavu kroonusse minna, kui mitte muidu, siis otseteed vabal soovil, et aga sinna pääseda.
Seda viimast abinõu polnud vaja tarvitusele võtta, sest tänavu oli mehi vähe ja nõnda pandi teisi nõrku ning ühes nendega ka Vargamäe Jaagup paigale. Nagu kivi langes ta südamelt: mõneks aastaks oli ta kogu kupatusest päästetud. See Miina asi hakkas tal sedavõrd hinge kinni, et isegi Roosi nagu tagaplaanile kadus.
Aga kui ta liisuvõtmisest Vargamäele tagasi tuli ja kõik kuulsid, et ta on vastu võetud, siis paistis see kahtlane. Andres küsis kohe Marilt:
„Mis see oli meelega või? Kas sa ehk tead?“
„Mis siis muud,“ vastas Mari, „muidugi meelega. Ta hakkas ju enne liisku salaja söömagi.“
„Niisugust hullu põle meil enne olnd,“ arvas Andres nüüd. „Pistab vanatüdruku eest kroonu.“
„Ega ta tüdrukut karda, vaid tüdruku last,“ seletas Mari.
Selle peale nimetas Andres Jaagupit nii halva nimega, et isegi Mari ütles:
„Mis sa siis kohe nõnda.“
Kahtlasena tundus Jaagupi paigalepanemine ka Miinale. Parajal silmapilgul ütles ta poisile:
