Tüdruk ehmus, tõmbas aidaukse raginal lahti, hüppas sisse, hoidis kramplikult ukse sisemisest haagist kinni, pistis pea ukseprao vahelt välja ja küsis kohkunult, samuti sosinal: „Kes seal on? Kes hüüab?“
„Mina!“ vastas sosin ja keegi ronis trepi alt välja.
Aidauks prahvatas kinni ja läks haaki.
„Miina, rumal, mis sa kardad, see olen ju mina, Jaagup,“ ütles poiss nüüd hädise häälega.
Aidauks läks uuesti lahti.
„Kuhu sa täna jäid?“ küsis tüdruk. „Peremees on kuri ja perenaine hirmul.“
„Tule aita mind, Miina,“ palus poiss, kel nõrkusehoog peale tuli.
Miina ei saanud alguses kuidagi aru, teeb poiss vigurit, on ta purjus või mis temaga on. Aga kui ta viimaks taipas, mis Jaagupiga on sündinud, hellus ta pisarateni.
„Seda see perenaine siis kartiski,“ lausus tüdruk, kui ta poisi oli sisse aidanud.
„Perenaine teadis, et poisid mind varitsevad,“ ütles Jaagup.
Miina jooksis toa juurde. Peremees oli juba sängi läinud, perenaine üksi veel kohmitses toas. Kui ta Jaagupi asjast kuulis, võttis ta küünla, väikese vanniga leiget vett, käterätiku ja nõnda mindi aita poissi vaatama.
„Kui must sa oled!“ ütles Mari poisil kuube ja särki seljast võttes. „Üleni mudane.“
„Ma ju roomasin terve tänase päeva,“ vastas poiss.
„Kas sul puhast särki kuskil on?“ küsis perenaine.
„Ei vist ole,“ vastas poiss, „seljas oli viimane.“
„Paneme talle esteks minu särgi selga,“ ütles Miina, ja nõnda nad tegidki. Selle öö magas poiss tüdruku särgiga. Hommikuks oli ta oma särk juba puhas ja kuiv, selle eest muretses perenaine.
Pakuti poisile süüa, aga see ei läinud sisse, sest seal oli valu vastas. Tühja kõhuga uinus poiss tüdruku asemel, kuna see ise põrandal könutas.
„Hea, et nad sul luud-kondid terveks on jätt,“ ütles Andres, kui ta teisel hommikul piiritusepudelit kaasa võttes poisi haavu läks vaatama, „muidu kulus sulle ehk see nahatäis marjaks ära, ehk võtad siis pisutki meeletuhka pähe.“
306
