sealt saad unkasse. Passi ja piilu, et poisid sind kätte ei saa. Isa tõuseb varsti, hakkame rehele. Tule jälle, ma ootan.“
Nõnda sosistas Roosi Jaagupile kõrva sisse ja ilusamaid sõnu ning magusamat helinat polnud Jaagupi kõrvad kunagi kuulnud.
Kaua pidi Jaagup ristikheinavirna otsas läbi unka piiluma, sest varitsejad ei lahkunud ka siis mitte, kui Põlluotsal juba rehele hakati. Alles valgehakul julges Jaagup läbi unka katusele ronida, sealt räästale laskuda ja toa taha maha hüpata, kust ta üle põllu metsa jooksis.
Sügisel liisku minnes oli Jaagup peenike nagu piibuork: ei andnud mõõtu täis ja jäeti teiseks aastaks. Poiss naeris, sest kroonu oli tüssatud. Tuleval aastal tahtis ta veel paremini teha, sest ta oli ju uusi nükkeid juurde õppinud. Vargamäele jäi ta aastaks edasi. Talvel tegi endale suusad ja suhistas nendega öösiti üle raba Põlluotsale. Aga talvised olud olid palju halvemad kui suvised. Pika reisi tasuks ei saanud ta kunagi muud, kui aga silmapilguks neiuga rind rinna vastu väljas pakase käes seista, kuhu neiu tuli, kuuldes aknal poisi tasast koputust. Ja seegi lõbu oli ühendatud suure hädaohuga.
Viimast korda võttis ta niisuguse teekonna ette veel kevade tulekul, kui madalamais paigus oli juba elus vesi lume all. Siis puudus vähe, et ta oleks oma naha tagakiusavate poiste kätte jätnud. Ta pääses ainult sellepärast, et oskas noorest lepikust läbi suhistada, kus lund oli rinnuni, mis paljast jalga ei kandnud. Siin oligi see koht, kus kannul seisvad külapoisid üksteise järel kõik lumme soperdama jäid, kuna aga Jaagup suuskadel nagu mees muistegi läbi suhistas. Selle aja peale, kui poisid lepikulumest pääsesid, oli Jaagup juba kaskede alt läbi ja üle lodu, mis oli sügavat lumealust vett täis. Siit ei saanud poisid üle ja nõnda kihutas Jaagup lagedale rabale, nagu polekski teisel pool lodu kiruvaid ja sajatavaid külapoisse.
Aga nagu öeldakse: unustab hoidja ja tabab püüdja, nõnda sündis lõpuks siingi. Sügise poole suve kohtas Jaagup Roosit ühel pühapäeval kiriku juures ja sai temaga seal mõne sõna juttu ajada. Neiu ütles poisile, et tulgu aga: kõik on samuti nagu mullu suvelgi. Jälle
304
