aegu piibli suurune, aga ilma kaanteta ja esimeste lehtedeta, nii et keegi ei teadnud, mis raamat see õieti on. Hundipalu Tiitki oli seda raamatut lugenud, aga ka tema ei saanud temast aru ega otsa.
Hundipalu Tiit oskas ja armastas rääkida. Tema kõne algas ikka sellega, et ta kõige harilikumale lausele juurde lisas: nagu ütles see ja see või nagu tegi see ja see. Ja et ükski ei teadnud, kes nõnda ütles või tegi, siis pidi Tiit seletama. Seega oligi päris jutuots käes. Ja oli see juba kord käes, siis voolas vaheldumisi Aleksandri-koolist ja „Kolmest isamaa kõnest“, „Linda“ aktsiatest ja „Isamaa sündinud asjust“, Joosep Haideni elukäigust ja Eesti Kirjameeste Seltsist, Nalja Märdist ja Kalja Pärdist ning Oja möldrist, Vagast Jenoveevast ja Jakobsonist, eriti just viimasest. Sest see asunud elama samuti soode ja rabade taha nagu temagi, Hundipalu Tiit, ainult mõni aasta pärast teda, nii et võiks täie õigusega öelda: mitte Jakobson polnud eeskujuks Hundipalu Tiidule, vaid Hundipalu Tiit Jakobsonile. Aga oli Tiit eeskujuks juba Jakobsonilegi, siis ammugi oma nurga meestele, olgu teetegemisel, põlluharimisel, kraavikaevamisel, rohuaia asutamisel, mesilastepidamisel või ükskõik milles. Vähemalt arvas Tiit ise nõnda.
Hundipalu Tiidu juttu tuli kuulama Oru Pearugi, sest naistega ei tahtnud ta asjad pärast tänaseid tempe hästi sobida. Tema katsus esiteks Tiidu jutule vahele lõõpida, aga kui Tiit ise ega teised temast välja ei teinud, vaid kuulasid, nagu räägiks mitte köster, vaid õpetaja ise põrguvalust, siis jäi ka Pearu oma hallide jõllis silmadega kõnelejale otsa vahtima, nagu püüaks ta iga sõna elavalt alla neelata. Tiit sattus ikka paremasse hoogu.
„Oh, kui nüüd köster kuuleks!“ ohkas Pearu ja vahtis Tiidule otseteed suhu.
Aga nõnda ei kestnud see kuigi kaua, sest varsti vajusid Pearu silmad väsinult kinni. Veel kord käristas ta nad lahti, aga siis langesid rasked laud jäädavalt. Juba enne teda oli rohul lamav Vihukse Anton norskama hakanud ja Aaseme vanamehel käsipõsekil olles piip suust maha kukkunud. Neile järgnesid peagi teised, kuni norskas peaaegu terve kogudus, kellele Hundipalu
